That's all, folks!

Läbi. The end. Finito. Fin. Kindlasti juba ootate, mis minuga saanud on. Teen lühidalt kirjeldused, ja lõppu mõned asjad (punktidena) mida ma õppisin (peale koolihariduse :D). Olen tagasi Tartus, õnnelikult, aga samas ka kurvalt. Enne kui tagasi tulin, läksin veel läbi oma TAE õpetaja & koordinaatori kabinetist, ja viisin talle ühe Kalevi šokolaadi (mida ma külmkapis olin sunnitud hoidma :D). Rääkisime niisama juttu, kuidas mulle meeldis jne. Viisin talle kirsitükkidega, tume piimašoks. Läks vist hästi sest ütles, et „i like chocolate“ J Sama tegin ka Mariaga (siinne koordinaator, kes ei mäleta). Ta aitas/aitab mul pabereid korda teha. Kuna mul ei läinud magusate asjade jagamisega nii, nagu plaanis, siis pidin improviseerima ja viisin talle šokolaaditahvli ja paki kirju koera komme, mida ta jagas/jagab kolleegidega. Ja kui paberid korras siis nautisime kohvi ja kooki kooli kohvikus, ja siis ka temaga farewell.

Suveniirišopingutega läks isegi paremini kui arvasin. Ühel päeval ostsin mõned ilusad käevõrud ja nautisin starbucksis caffe latte’t ja daimikooki (täiuslik kombo!) ning sellest järgmisel päeval (25.06 ehk päev enne tagasilendu; ärge mitte kunagi seda ise tehke :D jagage targemalt ära, sest minul olid kojujõudes näpud villis ja lillad) sain täpselt asjad mida planeerisin ja isegi pareminigi veel. Pilte ostetud asjadest muidugi panema ei hakka. Niipalju ütlen, et ilusas pudelis sangriat saab kuulsast El Corte Ingles’i toidupoest üllatavalt odavalt. Tükk aega kahtlesin, kus siin konks on. Suur AITÄH mu armsale sõbrale Clarale, kes tuli mulle lahkesti appi, ilma ise otseselt küsimatta. Vihjasin ainult „i might need help with shopping for souvenirs“, millele ta vastas „yes! I will help you gladly“. Kas pole tore? J

Tagasi hakkasin tulema 26.06 hommikul kell 8:30. Planeerisin piisavalt ajavaru, juhul kui peaks midagi nihu minema. Enne minekut ajasin oma järelejäänud korterikaaslased Navaneethi ja Veena (sest Davis lahkus juba 24ndal) üles, kes saatsid mu välisukseni ja võtsid mult võtmed (et pärast Albertile anda), sest ma ei saanud panna võtmeid tuppa ja ise väljaspoolt ust lukustada. Head soovid, soojad käepigistused ja teele ma läksingi. 8:50 olin rongijaamas, rong läks 9:45. Miks nii vara, sa mõtled? Sest ma ei saanud lubada rongist maha jäämist, ja ma ei teadnud, milliselt platvormilt see läheb. Naljakas on see, et ma leidsin õige koha otseses mõttes esimeselt tabloolt, kuhu juurde ma sirgjooneliselt suundusin (puht juhuslikult). Gironas olin 10:40. Buss lennujaama rongijaama eest läks 11:00. Lennujaamas olin juba 11:30. Proovisin pagasit ära viia, ja öeldi et ma pean tund aega ootama, sest pagasit saab ära anda maksimum kolm tundi enne lendu (lend väljus 15:20, seega pagasit sai andma hakata alates 12:20st). Lend ise hilines ~1 tunni, ja vahepeal suundati ka ümber teise väravasse. Nagu ka õhulaeva kapten enne lennurajale suundumist ütles, oli probleem kellegi eelmise lennu hilinemisega ja lennukil endal oli probleemid ja pidid vahetama vms iganes põhjus oli. Lahkelt tutvustas ta ka meile planeeritavat lendu enne, ja tegelikku pärast. Plaani järgi suunduti põhja poole läbi Prantsusmaa õhuruumi Saksamaa omasse, kust mindi idapoole. Poola, Leedu, Läti, korraks Venemaa õhuruumi, ja siis Eesti. Istusin meelega akna äärde tiiva kõrvale (22A, broneerisin koha juba  varem) ja kui nägin tiiva peal asuvaid kontrollpindade asendeid muutumas, siis mõte hakkas jooksma et „ahah, piloot vajutas seda nuppu/liigutas seda kangi selliselt“ :D Ja muideks, kellele see midagi ütleb, lennuk oli Boeing 737-800. Maandumine oli soliidne, mitte liiga järsk.

Kes teab, mis on snapchat, siis sellega püüdsin lennuki kiiruse vahetult enne rataste maalt õhku tõusmist

Asjad mida õppisin/mis on muutunud

Toon punktide kaupa välja + lühikirjeldus. Here goes:

1.       Lähedaste nägemine peale poolt aastat toob närvi sisse

Netiteel kokkusaamiste organiseerimine pole mitte midagi, aga päriselt kohale ilmumine ja nende inimeste nägemine pärast seda pikka-pikka aega on üllatavalt pingeline, vähemalt esimesed hetked.

2.       Mu mõtlemine SIIN kodus (loe: Tartus) on kohmakaks muutunud

Ümber harjumine võtab aega. Ikkagi lõppes just elu suurim peatükk. Mu mõtlemine on paar päeva hiljem ikka veel kinni Barcelonas. Tahan kuskile minna, mõtlen, no problem, lähen metrooga. Siin Tartus ju metrood pole, mis läheks iga 5 min tagant. Pean minema tagasi selle juurde, et planeerin oma linnaskäigud vähemalt tund-kaks ette; ei ole ikka nii et kui mõtlen „lähek linna“, ja võtan rahakoti-telefoni-võtmed ja lihtsalt, lähe.

3.       Eesti keel on ilus

Nii pikka aega olla eemal, ilma et saaksid rääkida oma kodumaa keelt, ja tagasitulles oma kõrvaga kuulda teeb emotsionaalseks ikka küll. Nagu need videod lastest, kes operatsiooni tulemusel esimest korda kuulevad :D Tunneb küll selliselt..

4.       Armastus kodumaa vastu kasvab

Ma tõesti ei tea, kui palju on mul tuttavaid, kes on Eestist eemal olnud (vähemalt) pool aastat ja seejärel siinse elu juurde tagasi naasenud. Aga niipalju ma ütlen, et kohe kui lennujaamas lennukist välja astusin EESTI pinnale tuli jube emotsionaalne tunne peale. Teine kodusem õhkkond, ümbritsev eesti keel jne..

5.       Kõrgendatud motivatsioon

Enne olin suhteliselt laiskvorst. Põhiline asi, mida õppisin: kui nüüd vaja midagi teha, siis ma lihtsalt teen. Ei alusta mõtlemisega, et palju mul selle jaoks aega on vms, vaid et millest ma alustada saan. Sellel on suur vahe. Kui kavatsed teha nalja, et endiselt olen laiskleja: think again.

6.       Linn, kus vahetusõpilasena olla, saab kullakalliks

Minu puhul Barcelona. See linn saab alati olema minu teine kodu ja sellel on minu südames väga eriline koht. Seda tunnet mingi teise tundega võrrelda ei saa. Pead ise ära proovima.

7.       Pisiasjade hindamine

Tunnen, kuidas nüüd saan pisiasjadest palju rohkem rõõmu, mis enne nii tähtsad ei tundunud. See on elutähtis õnnelikuma elu tarbeks. Ja just tänu sellele suudan elust rohkem rõõmu tunda. Ei ole enam nii kinnine, naeratan rohkem. This is living.

8.       Logistilised- ja navigeerimisoskused

Mis ma muud öelda oskan :D Tunnen, et need on päris palju paranenud.

9.       Eestlaste täpne kohalolek vajub tahaplaanile

Me, eestlased, oleme ju alati (vähemalt enamjaolt) täpselt kokkulepitud ajal kokkulepitud kohas. Hispaanlased aga mitte :D Nagu arvata oli eksole. Kui meil oleks 30 minutit hilinemine pea katastroof, siis neil on see pmts tavaline. Ja ega väga ei vabandata ka, vot nii tavaline on :D Lõpupoole hakkas see mulle ka omaseks saama.. Enne olin pigem 5-10 minutit varem kohal, nüüd 10 minutit hiljem.. Asi, mille üle ma uhke pole :/

10.   Inglise keel, inglise keel ja veelkord inglise keel (või mis iganes kohalik keel)

Kui kohalikku keelt suus pole, siis peab ju vanahea inglise keelega hakkama saama. See juhtus täpselt ka minuga, kuna ma hispaania keelt ei valda. Raskusi oli. Vestlemata vestlusi oli ka mõned. Üks imelik tunnustäht. Kui inimesed, kes muidu inglise keelt ei valda ja kui kuulsid, et olen lahkumas, püüdsid nad oma ainsad inglikeelsed sõnad torust välja puhuda ja neid kõneleda. See oli armas. Hispaanlaste iseloom meeldib mulle J Kui võimalused lubaksid läheksin iga kell sinna tagasi, kahtlemata.

11.   Iseenda avastamine

Üks tähtsamaid asju on veel iseenda tundma õppimine. Milline sa oled võõras keskkonnas, kuidas sa hakkama saad, kui kaua sa püsid „elus“. Kõik sellised asjad. Kuna ma tulin täiesti üksi ja alustasin nullist, siis kujutage ise ette milliselt see mulle mõjunud on. 

Kõik, kes seda loete ja olete veel õpilase staatuses ning pole veel hilja, SOOVITAN teile seda kaaluda! Kes seda kaaluvad: ÄRA MÕTLE VAID KOHE MINE! Ausalt.. See pole ainult mingi mullipuhumine et Euroopa saaks Erasmuse programmi mingit numbrit täis saada, see päriselt on ka elumuutev. Mina sattusin siia sellise suhtumisega et „ah suva, teeme ära“. Mida lähemale see jõudis, seda skeptilisemaks muutusin. Seda uudist perekonnale tutvustada, et lähen nüüd pooleks aastaks ära, oli vast kõige raskem. Elukogenumad inimesed olid õnneks sellised et „muidugi mine, saad hea kogemue“. Ja vaadake, mis teksti ma nüüd ajan. See jutt, et „ei tea kust alustada või kellega rääkida“, ei kuulu minu jaoks vabanduse alla ;) Näiteks üks, keda pean üheks kõige usaldusväärsemaks inimeseks ja kellele vaatan alt üles, lausus minu naasedes selliselt: „nüüd oled tagasi ja väliskomandeering tehtud, see on kõva sõna“. Kordan veel: see on päriselt ka nii hea kui räägitakse.

Olen viimasel ajal postitanud loogikale kohaselt hüvastijätupilte. Nüüd on ka aeg kirjutada viimased read siinsesse blogisse. Olen paar korda öelnud, et seda blogi ma kinni ei pane/ära ei kustuta, aga midagi uut siia kirjutama ka ei hakka. Kui üldse, siis teen uue ja teise teemaga. Erilised tänusoovid nendele kahele koolile, tänu kellele see võimalikuks sai: Eesti Lennuakadeemia (eesotsas Karine Mandeli ja Nele Andreseniga) ja UPC (Universitat Politecnica de Catalunya). Siis tahan tänada ka oma rentnikku Albertit, kes tuli lahkelt appi millega iganes ma ka palusin ja ei otsinud viisi kuidas mulle jama keerata ning põhjendas kõik asjad ilusti ära. Niipalju veel temast, et tal on juba oma pere koos pea kaheaastase pojaga J Ja siis veel oma korterikaaslasi Davist, Navaneethi ja Veenat, kellega oli tore koos elada ja kellega koguaeg klappis. Erimeelsusi ei olnud kordagi, koguaeg sõbralikud. Viimaseks oma Hillsongi perekonda, kus kõige lähedasemad olid (ja jäävad) mulle Clara, Matthew, Roy ja Laionel. Tean, et 95% nimetatutest seda blogi ei saagi lugeda selle keelevaliku pärast ja teile ka midagi need tõenäoliselt ei ütle, aga tahan nad siiski ära nimetada. Lisaks on veel tähtsad mulle sellised nimed nagu Stephanie, Ayoola, Toni, Kateryna, Raffael, Lea, Juan Sebastian, Noah, Oliver, Diana, Charlie, Abigail, jpt. See perekond on suur.

Lõppu kõige suurem kummardus ja mütsi maha võtmine Sulle, lugejale, et sa neid linke avasid ja vaevusid lugema mu tüütult pikki blogisid :D Aitäh, ja tšau!

(Lõppu 3 huvitavat fakti blogi kohta: kokku kirjutasin umbes-täpselt 34211 sõna, keskmiselt 1487 sõna iga blogi kohta ning kõige pikem neist oli 2760 („Catching up“))