teisipäev, 30. juuni 2015

That's all, folks!

Läbi. The end. Finito. Fin. Kindlasti juba ootate, mis minuga saanud on. Teen lühidalt kirjeldused, ja lõppu mõned asjad (punktidena) mida ma õppisin (peale koolihariduse :D). Olen tagasi Tartus, õnnelikult, aga samas ka kurvalt. Enne kui tagasi tulin, läksin veel läbi oma TAE õpetaja & koordinaatori kabinetist, ja viisin talle ühe Kalevi šokolaadi (mida ma külmkapis olin sunnitud hoidma :D). Rääkisime niisama juttu, kuidas mulle meeldis jne. Viisin talle kirsitükkidega, tume piimašoks. Läks vist hästi sest ütles, et „i like chocolate“ J Sama tegin ka Mariaga (siinne koordinaator, kes ei mäleta). Ta aitas/aitab mul pabereid korda teha. Kuna mul ei läinud magusate asjade jagamisega nii, nagu plaanis, siis pidin improviseerima ja viisin talle šokolaaditahvli ja paki kirju koera komme, mida ta jagas/jagab kolleegidega. Ja kui paberid korras siis nautisime kohvi ja kooki kooli kohvikus, ja siis ka temaga farewell.

Suveniirišopingutega läks isegi paremini kui arvasin. Ühel päeval ostsin mõned ilusad käevõrud ja nautisin starbucksis caffe latte’t ja daimikooki (täiuslik kombo!) ning sellest järgmisel päeval (25.06 ehk päev enne tagasilendu; ärge mitte kunagi seda ise tehke :D jagage targemalt ära, sest minul olid kojujõudes näpud villis ja lillad) sain täpselt asjad mida planeerisin ja isegi pareminigi veel. Pilte ostetud asjadest muidugi panema ei hakka. Niipalju ütlen, et ilusas pudelis sangriat saab kuulsast El Corte Ingles’i toidupoest üllatavalt odavalt. Tükk aega kahtlesin, kus siin konks on. Suur AITÄH mu armsale sõbrale Clarale, kes tuli mulle lahkesti appi, ilma ise otseselt küsimatta. Vihjasin ainult „i might need help with shopping for souvenirs“, millele ta vastas „yes! I will help you gladly“. Kas pole tore? J





Tagasi hakkasin tulema 26.06 hommikul kell 8:30. Planeerisin piisavalt ajavaru, juhul kui peaks midagi nihu minema. Enne minekut ajasin oma järelejäänud korterikaaslased Navaneethi ja Veena (sest Davis lahkus juba 24ndal) üles, kes saatsid mu välisukseni ja võtsid mult võtmed (et pärast Albertile anda), sest ma ei saanud panna võtmeid tuppa ja ise väljaspoolt ust lukustada. Head soovid, soojad käepigistused ja teele ma läksingi. 8:50 olin rongijaamas, rong läks 9:45. Miks nii vara, sa mõtled? Sest ma ei saanud lubada rongist maha jäämist, ja ma ei teadnud, milliselt platvormilt see läheb. Naljakas on see, et ma leidsin õige koha otseses mõttes esimeselt tabloolt, kuhu juurde ma sirgjooneliselt suundusin (puht juhuslikult). Gironas olin 10:40. Buss lennujaama rongijaama eest läks 11:00. Lennujaamas olin juba 11:30. Proovisin pagasit ära viia, ja öeldi et ma pean tund aega ootama, sest pagasit saab ära anda maksimum kolm tundi enne lendu (lend väljus 15:20, seega pagasit sai andma hakata alates 12:20st). Lend ise hilines ~1 tunni, ja vahepeal suundati ka ümber teise väravasse. Nagu ka õhulaeva kapten enne lennurajale suundumist ütles, oli probleem kellegi eelmise lennu hilinemisega ja lennukil endal oli probleemid ja pidid vahetama vms iganes põhjus oli. Lahkelt tutvustas ta ka meile planeeritavat lendu enne, ja tegelikku pärast. Plaani järgi suunduti põhja poole läbi Prantsusmaa õhuruumi Saksamaa omasse, kust mindi idapoole. Poola, Leedu, Läti, korraks Venemaa õhuruumi, ja siis Eesti. Istusin meelega akna äärde tiiva kõrvale (22A, broneerisin koha juba  varem) ja kui nägin tiiva peal asuvaid kontrollpindade asendeid muutumas, siis mõte hakkas jooksma et „ahah, piloot vajutas seda nuppu/liigutas seda kangi selliselt“ :D Ja muideks, kellele see midagi ütleb, lennuk oli Boeing 737-800. Maandumine oli soliidne, mitte liiga järsk.



Kes teab, mis on snapchat, siis sellega püüdsin lennuki kiiruse vahetult enne rataste maalt õhku tõusmist



Asjad mida õppisin/mis on muutunud

Toon punktide kaupa välja + lühikirjeldus. Here goes:


1.       Lähedaste nägemine peale poolt aastat toob närvi sisse

Netiteel kokkusaamiste organiseerimine pole mitte midagi, aga päriselt kohale ilmumine ja nende inimeste nägemine pärast seda pikka-pikka aega on üllatavalt pingeline, vähemalt esimesed hetked.

2.       Mu mõtlemine SIIN kodus (loe: Tartus) on kohmakaks muutunud

Ümber harjumine võtab aega. Ikkagi lõppes just elu suurim peatükk. Mu mõtlemine on paar päeva hiljem ikka veel kinni Barcelonas. Tahan kuskile minna, mõtlen, no problem, lähen metrooga. Siin Tartus ju metrood pole, mis läheks iga 5 min tagant. Pean minema tagasi selle juurde, et planeerin oma linnaskäigud vähemalt tund-kaks ette; ei ole ikka nii et kui mõtlen „lähek linna“, ja võtan rahakoti-telefoni-võtmed ja lihtsalt, lähe.

3.       Eesti keel on ilus

Nii pikka aega olla eemal, ilma et saaksid rääkida oma kodumaa keelt, ja tagasitulles oma kõrvaga kuulda teeb emotsionaalseks ikka küll. Nagu need videod lastest, kes operatsiooni tulemusel esimest korda kuulevad :D Tunneb küll selliselt..

4.       Armastus kodumaa vastu kasvab

Ma tõesti ei tea, kui palju on mul tuttavaid, kes on Eestist eemal olnud (vähemalt) pool aastat ja seejärel siinse elu juurde tagasi naasenud. Aga niipalju ma ütlen, et kohe kui lennujaamas lennukist välja astusin EESTI pinnale tuli jube emotsionaalne tunne peale. Teine kodusem õhkkond, ümbritsev eesti keel jne..

5.       Kõrgendatud motivatsioon

Enne olin suhteliselt laiskvorst. Põhiline asi, mida õppisin: kui nüüd vaja midagi teha, siis ma lihtsalt teen. Ei alusta mõtlemisega, et palju mul selle jaoks aega on vms, vaid et millest ma alustada saan. Sellel on suur vahe. Kui kavatsed teha nalja, et endiselt olen laiskleja: think again.

6.       Linn, kus vahetusõpilasena olla, saab kullakalliks

Minu puhul Barcelona. See linn saab alati olema minu teine kodu ja sellel on minu südames väga eriline koht. Seda tunnet mingi teise tundega võrrelda ei saa. Pead ise ära proovima.

7.       Pisiasjade hindamine

Tunnen, kuidas nüüd saan pisiasjadest palju rohkem rõõmu, mis enne nii tähtsad ei tundunud. See on elutähtis õnnelikuma elu tarbeks. Ja just tänu sellele suudan elust rohkem rõõmu tunda. Ei ole enam nii kinnine, naeratan rohkem. This is living.

8.       Logistilised- ja navigeerimisoskused

Mis ma muud öelda oskan :D Tunnen, et need on päris palju paranenud.

9.       Eestlaste täpne kohalolek vajub tahaplaanile

Me, eestlased, oleme ju alati (vähemalt enamjaolt) täpselt kokkulepitud ajal kokkulepitud kohas. Hispaanlased aga mitte :D Nagu arvata oli eksole. Kui meil oleks 30 minutit hilinemine pea katastroof, siis neil on see pmts tavaline. Ja ega väga ei vabandata ka, vot nii tavaline on :D Lõpupoole hakkas see mulle ka omaseks saama.. Enne olin pigem 5-10 minutit varem kohal, nüüd 10 minutit hiljem.. Asi, mille üle ma uhke pole :/

10.   Inglise keel, inglise keel ja veelkord inglise keel (või mis iganes kohalik keel)

Kui kohalikku keelt suus pole, siis peab ju vanahea inglise keelega hakkama saama. See juhtus täpselt ka minuga, kuna ma hispaania keelt ei valda. Raskusi oli. Vestlemata vestlusi oli ka mõned. Üks imelik tunnustäht. Kui inimesed, kes muidu inglise keelt ei valda ja kui kuulsid, et olen lahkumas, püüdsid nad oma ainsad inglikeelsed sõnad torust välja puhuda ja neid kõneleda. See oli armas. Hispaanlaste iseloom meeldib mulle J Kui võimalused lubaksid läheksin iga kell sinna tagasi, kahtlemata.

11.   Iseenda avastamine

Üks tähtsamaid asju on veel iseenda tundma õppimine. Milline sa oled võõras keskkonnas, kuidas sa hakkama saad, kui kaua sa püsid „elus“. Kõik sellised asjad. Kuna ma tulin täiesti üksi ja alustasin nullist, siis kujutage ise ette milliselt see mulle mõjunud on. 



Kõik, kes seda loete ja olete veel õpilase staatuses ning pole veel hilja, SOOVITAN teile seda kaaluda! Kes seda kaaluvad: ÄRA MÕTLE VAID KOHE MINE! Ausalt.. See pole ainult mingi mullipuhumine et Euroopa saaks Erasmuse programmi mingit numbrit täis saada, see päriselt on ka elumuutev. Mina sattusin siia sellise suhtumisega et „ah suva, teeme ära“. Mida lähemale see jõudis, seda skeptilisemaks muutusin. Seda uudist perekonnale tutvustada, et lähen nüüd pooleks aastaks ära, oli vast kõige raskem. Elukogenumad inimesed olid õnneks sellised et „muidugi mine, saad hea kogemue“. Ja vaadake, mis teksti ma nüüd ajan. See jutt, et „ei tea kust alustada või kellega rääkida“, ei kuulu minu jaoks vabanduse alla ;) Näiteks üks, keda pean üheks kõige usaldusväärsemaks inimeseks ja kellele vaatan alt üles, lausus minu naasedes selliselt: „nüüd oled tagasi ja väliskomandeering tehtud, see on kõva sõna“. Kordan veel: see on päriselt ka nii hea kui räägitakse.

Olen viimasel ajal postitanud loogikale kohaselt hüvastijätupilte. Nüüd on ka aeg kirjutada viimased read siinsesse blogisse. Olen paar korda öelnud, et seda blogi ma kinni ei pane/ära ei kustuta, aga midagi uut siia kirjutama ka ei hakka. Kui üldse, siis teen uue ja teise teemaga. Erilised tänusoovid nendele kahele koolile, tänu kellele see võimalikuks sai: Eesti Lennuakadeemia (eesotsas Karine Mandeli ja Nele Andreseniga) ja UPC (Universitat Politecnica de Catalunya). Siis tahan tänada ka oma rentnikku Albertit, kes tuli lahkelt appi millega iganes ma ka palusin ja ei otsinud viisi kuidas mulle jama keerata ning põhjendas kõik asjad ilusti ära. Niipalju veel temast, et tal on juba oma pere koos pea kaheaastase pojaga J Ja siis veel oma korterikaaslasi Davist, Navaneethi ja Veenat, kellega oli tore koos elada ja kellega koguaeg klappis. Erimeelsusi ei olnud kordagi, koguaeg sõbralikud. Viimaseks oma Hillsongi perekonda, kus kõige lähedasemad olid (ja jäävad) mulle Clara, Matthew, Roy ja Laionel. Tean, et 95% nimetatutest seda blogi ei saagi lugeda selle keelevaliku pärast ja teile ka midagi need tõenäoliselt ei ütle, aga tahan nad siiski ära nimetada. Lisaks on veel tähtsad mulle sellised nimed nagu Stephanie, Ayoola, Toni, Kateryna, Raffael, Lea, Juan Sebastian, Noah, Oliver, Diana, Charlie, Abigail, jpt. See perekond on suur.

Lõppu kõige suurem kummardus ja mütsi maha võtmine Sulle, lugejale, et sa neid linke avasid ja vaevusid lugema mu tüütult pikki blogisid :D Aitäh, ja tšau!





(Lõppu 3 huvitavat fakti blogi kohta: kokku kirjutasin umbes-täpselt 34211 sõna, keskmiselt 1487 sõna iga blogi kohta ning kõige pikem neist oli 2760 („Catching up“))

kolmapäev, 17. juuni 2015

Eelviimane, ausalt

Nii... Siin ma olen (nagu lubatud): eksamid läbi, hinded teada. On rõõmsaid uudiseid ja on kurbi ka. Nendest lähemalt blogi jutu sees (hea trikk, võimis? :D)

*loeb oma eelmist blogi*

Juudas :D Eelmise postituse lõpus kirjutasin oma juuksurikogemusest ja aafrikateemalisest õhtusöögist. Nagu oleks terve igavik juba möödas. Kalendrit vaadates, siis täpselt 2 nädalat postitamise ajast :D Põhimõtteliselt toimus kolm lauset tagasi mainitud õhtu 30. mail. See nädal, mis algas 1. juuniga oli eksamite eelne nädal, millest ma ka eelmise blogi lõpus kirjutasin, niiet kui tahad kurssi viia, siis loe postitust pealkirjaga „17 down, 4 to go“.

SL eksam (neljapäeval 04.06) läks üllatavalt hästi, aga aine ise oli juba hukule määratud nagunii. Oskasin eksamis üllatavalt palju. Oleksin alguses olnud nende teadmistega, oleks olnud lootust kah.. Aga oleks on paha poiss.

ITA eksam (esmaspäeval 08.06) oli suht korralik sprint :D Aega 90 minutit ja ette anti valikvastustega 100 küsimust. Ei, ei teinud trükiviga; tõepoolest 100. Pärast esimest 20 avastasin, kui palju oli aega raisku läinud: kohutavad 30 minutit. Sellise tempo juures oleksin jõudnud ju kõigest 60-ni 100st. Õnneks vastamata küsimusest punkte maha ei lähe. Õige vastus annab 1 punkti, vale on -1/3 punkti ja tühi vastus on 0. Pärast avastamist hakkasin spurtima ja kella kukkumisel tõmbasin ringi ümber 92-le küsimusele. Aju oli suht pehme küll lõpus :D Päev hiljem laadis õpetaja üles küsimused õigete vastustega. Kuna vastuste lehe pidi ära andma aga küsimuste leht jäi endale, tegin küsimuste lehele ka vastavad märked, et pärast saaksin kontrollida/arvutada oma punkte. Arvutused tehtud, oli lõppvastus mulle meelepärane :D Ja praegu (16.06) avalikustati lõplik ITA aine hinne. Õigesti lugesin, siis see on läbitud.

Perekond otsustas tulla Barcelonasse puhkusele. Teisipäeval (09.06) nägime teineteist üle 5 kuu. Ühise tegevusena võtsime ette veepargi ja pärast koos sööma. Mis muud ikka rääkida :D Oli tore koos olla. Õde (4,5a) olevat pärast öelnud, et „aga ma sain ju venna Anderiga nii vähe koos olla“ ja „miks ta peab siin õppima, tal on ju eestis ka kool“.

Ülejäänud teisipäeva, kolmapäeva ja neljapäeva ma kodust välja ei liikunudki. Kolmapäeval ainult toidupoodi ja neljapäeval kalkulaatori järele. Muud midagi :D Istusin kodus, ninapidi paberites ja materjalides, õppides TAE eksamiks. Ja ütleme nii, et see vaevu kodust väljumine tasus ära, sest praegu (16.06) avalikustati ka lisaks ITA-le TAE ja I1 hinded. I1-s oli lihtsalt öeldud iga BLO kohta, et on OK. TAE-s läbisin kaheksast BLO-st 6. Sellest piisab, et saada BLO-de keskmine piisavalt kõrgele. Pidigi läbima vähemalt 6. Ja nende kuue keskmine pidi olema üle 5, et oleks „heal järjel“. Kui on natuke alla 5, pidi lootma heale sooritusele I1 aines. Kui on liiga halb (vist alla 4, täpselt ei oska öelda), poleks eksamitest punkte üldse saanud. Enne, kui lõpueksamis osasid BLO-sid uuesti tegin, oli mul see kolmas kõige hullem variant. Aga ma tulin sellest välja ja „heale järjele“. See tähendab, et minu 6 eduka BLO keskmine tuli üle 5. Enne kordamist oli neid edukaid 6 asemel 3. Päris hea comeback :D Räägin koguaeg „üle 5“, „alla 5“ jne.. Vihjan kümne punkti skaalale. 5 punkti 10st = 50% jne jne. Nii lihtne ongi.

Pärast viimast eksamit 12. juunil mul oli raskusi aru saamisega, et ma olen nüüd VABA. Kõik need paanitsemised, kõik need muretsemised eksamite pärast. Kõnnin koolist koju, panen klapid pähe, muusika käima ja mõtlen endamisi „it’s all over“. Päikeseloojang (peaaegu). Parim tunne. Nii kohutavalt on olnud seda pinget. Aga olen selle all vastu pidanud. Ja nüüd on see õlgadelt kadunud. I’m a survivor.

Järgmisel päeval (13.06) oli suht täiuslik päev. Kokkusaamine oma parimate BCN sõpradega (Matthew ja Clara) + teised. Väike piknik ja niisama jutuajamine. Peale mida läksime semu Matthew’ga koos jõusaali. Üle 5 kuu.. Jah, mul on piinlik :D Dayum, kuidas see härg ikka pumpab :D:D Nagu järgmine-ülejärgmine-üleülejärgmine päev tunda annab, oli LIIGA raske treening. Käelihased (triitseps peamiselt) ja ülaselg on nii kohutavalt valusad, et ma isegi ei suuda ise ennast riidesse panna ja riidest lahti võtta. Köögis on mul hommikuhelveste pakk kõige kõrgemal riiulil. Selleni ulatusin teise käega toetades ja siis ka läbi valude. Igatahes, läksime tagasi kolmeteistkümnendasse juunisse. Jõusaalist läksime otse randa, sest olime planeerinud kitarri ja muusika ja ns ägeda õhtu/öö.



Vasakul all Clara, üleval vasakul Toni, üleval keskel Kim, üleval paremal Ayoola. Ja siis olen mina :D :D






Nüüd natuke kurba ka. Nimelt minu Barcelona sõbrad. Üks asi on see, kui osaled näiteks noortevahetusel ja oled nädal aega teiste omavanustega ninapidi koos. Olen kahel sellisel osalenud (esimene Rumeenias, teine kodulinnas Tartus), tean kui raske on juba siis nendest lahku minna. Mõelge, kui palju lähedasemaks selle poole aastaga saab, võrreldes ühe nädalaga. Alustad uuelt lehelt, saad hunniku sõpru, kes saavad nii lähedasteks et kutsu kasvõi uueks perekonnaks. Ja siis saab see unenägu läbi ja lähed vana elu juurde tagasi. Mina, kes ma veel põen selliseid olukordi veel raskemalt läbi... Kontakti kindlasti jään ja tagasi tulen ka, selles pole kahtlust. See asendamatu tunne, kui saad teist linna/sõprade keskkonda kutsuda oma teiseks KODUKS. Olen kuulnud palju lohutavaid sõnu „you can always come back“ ja „you have a family here now“. Kõik on nii lilleline, et paneb mõtlema, kas tõesti on unes või ilmsi :D Barcelonasse olen ära armunud, hakkan seda kutsuma oma teiseks kodulinnaks.


Ega’s praegu rohkem midagi poetada polegi. Uus postitus juba siis, kui tagasi TARTU kodus olen, tõenäoliselt 28ndal, kui mitte 29ndal, sest 26 saabun liiga hilja ja 27 juba plaanid täis. Kirjutamisteni!

teisipäev, 2. juuni 2015

17 down, 4 to go

Kes aru ei ole saanud mu selle blogi pealkirjast, siis need numbrid tähendavad nädalaid. 17 nädalat siin oldud ja 4 veel jäänud. Kurb hakkab (nagu iga erasmuse õpilanegi tunneks/tunneb/on tundnud ma arvan), kui ma pean koju tagasi minema. Siinsed sõbrad on saanud justkui teiseks perekonnaks. Kooli poole pealt on omandatud haridus samamoodi hindamatu. Tunnen ennast õhusõidukite poole pealt justkui spetsialistina, haha :D (ärge seda nüüd tõsiselt võtke, eks..)

Väike mõttetera siinsetest tänavamuusikutest. Nad tunduvad nii high tech, et paneb mõtlema, kas tõesti neil muud (loe: paremat) töökohta polegi.. Põhiliselt kahte liiki, aga igaühel on ratastel kaasas võimendi/kõlar, millele ühendatud tavalise aux kaabliga telefon. Kes siis mängib lisaks pilli, kes laulab mikrofoniga. Kui lauluga lõpetatud, siis vähe nahaalsemat tüüpi vennad ronivad peaaegu et sülle juba oma väikse annetustopsiga, et midagigi saaks sinna sisse korjata. Samat teedpidi koguaeg koolis käies, on näha, kuidas teatud aja tagant samad muusikud korduvad; enamjaolt isegi samad lood. Kui on magus aeg, siis võib isegi kohata mõned minutid pärast eelmise lahkumist juba järgmist. Ja siis on veel peale muusikute lihtsalt kerjused. Ma isegi ei tea, mis nendest arvata, et kas neil päriselt ka on nii halb olukord nagu välja näitavad, või siiski lähevad „naljategijate“ nimekirja. Ise olen annetanud ühe korra, sest see show mis nad tegid, meeldis mulle puht meelelahutuse pärast :D
Seekord panin kirja mõne päeva kohta märkmed, seega kui Sulle meeldib lugeda rohkem mu päevade kohta ka, siis on natuke häid uudiseid :D


Nädal 18.05-24.05


Esmaspäev

Täna ärkasin kell 10, et minna kooli kella 12ks. Et kohtuda TAE & I1 grupiga (et teha tööd meie projekti kallal). Ärkasin 9:30 ja esimese asjana lugesin sõnumi meie whatsappi grupist, kus öeldi, et täna me ei kohtu, sest nad (ülejäänud kolm peale minu) valmistuvad teise aine eksamiks. Oh well, loeng hakkab mul ka kell 17, niiet ilmselgelt läksin magama tagasi :D Küll aga kohtusime selles samas loengus, kus on ette nähtud aeg projekti kallal tegelemiseks. Sain omale uueks ülesandeks kirjutada funktsioone, mis töötlevad projekti esimese poole käigus salvestatud andmeid.


Teisipäev

Õppisin kodus kolmapäevaseks TAE eksamiks (BLO-d 5 kuni 8) terve päeva põhimõtteliselt. Loenguid ei olnud, küll aga vedasin ennast kooli kella 17ks, et minna ühe aine õpetaja juurde konsuldatsioonile. Läksin kohale, ootasin, aga õpetajat ei tulnud.. Kõht oli ka tühi :D Olin ukse taga pool tundi, ikka ei midagi. Mis seal ikka, koju (sööma) tagasi :D Kõht täis, asusin jälle õppima... Jälle :D


Kolmapäev

Kolmapäeval sarnane stsenaarium mis esmaspäevalgi. Pidime kokku saama TAE-I1 grupiga. Läksin kokkulepitud ajaks kokkulepitud kohta, ütlesin et „olen nüüd siin“. Ja siis saan vastuseks ühelt sõnumi, et „teised ei tule ja ma pean õppima, sorry :S“... Nojah siis :D Oleksin saanud kauem magada. Ma ei teagi, keda siin süüdistada, et pidevalt niimoodi juhtub, et mina justkui tundun välja jäetud olevat, kui üldse kedagi saaks. Aga eks sellel ole ka oma mõju, et ma ei ole siin kohalik.
Tegelikult polnud hullu, sest kella 14st oli nagunii planeeritud teise aine (ITA) grupimiiting. Tookord „teemaks“ WP2, sest järgmisel päeval oli vaja juba selle esitlus teha. Olen juba ära harjunud nende 1-2 tunniste „lünkadega“.

15st pooleteisetunnine TAE BLO 5-8 eksam. Rahuliku elutempoga nagu ma olen, lõpetasin vahetult enne ettenähtud aja lõppu. Erinevalt eelmisest (BLO 1-4) eksamist on selle kohta enesekindlam tunne. Kuna nädala plaanis oli kirjutatud, et pärast eksamit on projektile pühendumise aeg, siis sinna ma ka läksin :D Jätkasin samade funktsioonide kirjutamisega. Oeh, see tunne, kui kirjutatud programmikood töötab nii nagu sa tahad. Et võtab sisendid korrektselt ja väljund on täpselt selles formaadis nagu sa peas ette kujutasid.

Järgmine päev on olnud mul seni kõige pikem koolipäev üldse. Jah, alates esimesest põhikooli klassist kuni tänaseni. Sellest pikemalt vist ei saa ka :D

Ette nähtud ärkamise aeg kell 6, koju jõudsin 21 läbi. Tass teed ja otse põhku. Samal ajal kui teed valmistasin, tuli kööki ka Davis. Kerge small talk: „kuidas läheb?“, „eksameid on olnud?“, „eksameid on tulemas?“ jne. Oeh, kuidas mul korterikaaslastega vedanud on. Hakkan neid päris palju igatsema.


Neljapäev

Äratus kell 6 ja püsti sain ka kell 6, mis toimub :D See on haruldane nähtus. Alati panen äratuse 15-20 min enne kui mul päriselt vaja üles saada on, et jääks vaba „aken“ äratuskella edasi lükkamiseks. Mul alati kõik minutipealt ära arvestatud J

Enne kella kümmet, kui pidi olema WP2 esitlus, kohtusime grupiga kella 8st, et teha viimased lihvid ja et igaüks saaks ise korrata, mis tal vaja öelda. Minu õlgadel tutvustus, sissejuhatus ja kokkuvõte. Lõin ka kokku meie slaidid, mis esitluseks läksid. Mõtlesin, et panna viimase slaidi taustapildiks mingi ilus pilt ilusast lennukist, aga siis arvasin, et teeks õige pisut nalja kah. Lõpuks nägi see slaid välja selliselt:



Mina (tandem) paragliding'ut sooritamas, Türgis, 2013. aastal. ~600 meetri kõrguselt rannale




3 tundi esitlusi kuulatud, siis hakkas SL eksam, mis ei läinud häst nagu sellelt juba oodata on :D Ja kui see ka läbi, hakkas sama aine laborisessioon. Eelmised kaks olin paaris, seekord üksi; nii kahju kui see ka pole. Pluss juhend oli katalaani keeles :D Õnneks õpetaja tuli lahkelt appi ja tõlkis mulle vajalikud ülesanded. Põhiliselt ütles samm-sammult ette ära. Ma ei tea, kas tegi lisaks tõlkimisele veel lihtsamaks või mitte.


Reede

Reedene päev (22.05) algas ühe armsa uudisega. Eelmises blogis kirjutasin lõppu uudise, et mu lähitutvusringkonnas on kaks uut beebit, üks juba sündinud ja teine veel teel. Sain pildi, kus peal on mu õde oma kahekuuse uue parima sõbrannaga:


Tean, et see ei ole blogi teemasse.. Aga lihtsalt, vaadake :')



Tänane koolipäev põhiliselt koosneb ühest ITA abiloengust (õpilased küsivad abi, õpetaja vastab) ja ühest TAE-I1 projektiklassist. See abiloengulaadne asi on meil eelviimane, kui ma õigesti aru saan. Sest sellel nädalal, mis algab 1. juuniga, algab ka lõpueksamite aeg. Seega on ruumi veel ühele viimasele abiklassile.

Kuna kõik muu on põhimõtteliselt valmis nagunii, on loogiline, et oli WP4-le keskendatud. Ei tea, kui kaugel teised on, aga meie alustasime oma õhkutõusu protseduuri koostamisega. Ega ikka ei ole küll nii, et võtad pliiatsi ja joonistad kaardile oma teekonna :D Hr Prats mainis, et kui päris situatsioonis teha sama disain (maandumine + missed approach + õhkutõus) ja see edukas on, on võimalik ühega teenida 10 000€ :D Kahtlen, et see päriselt tõsi on, aga tore mõelda ikkagi. Anyway... Protseduuride disainimisel peab otseloomulikult arvestama absoluutselt iga takistusega, mis selles alas võib olla. Ja kõige kõrgema takistuse kõrgusele lisama veel ohutu (etteantud) pikkuse.

Siis kohtumine, mida ma oodanud olen. Alates sellest kui mainiti, et tulevad siinsele koolile külla. Juttu on Lennuakadeemia töötajatest Karine ja Nele. Julgen öelda, et tänu nendele ma siin olengi ;) Te ei kujuta ettegi kui imelik on rääkida päriselus eestikeeles pärast sellist pikka aega. Jah, olen kirjutanud siin kokku pea 50 000 sõna eest blogisi ja iga päev räägin kodustega facebooki kaudu. Aga päriselus keelelt neid kodumaakeelseid sõnu välja saada on palju raskem.. Eriti kui ei ole seda teinud 5 kuud järjest. Ei, skypemine ja (lühikesed) telefonikõned kodustega ei ole kaugeltki sama.

Ükskõik kui loogiline see olla ei võiks, ma ei osanud ikka oodata, et nad mulle eesti kraami toovad. Kalevi valge šokolaadi tahvel mustikatega, kasekese kommid ja seemneleib. Ükskõik kui tugeva iseloomuga üks inimene ka pole, on see ikkagi äärmiselt liigutav žest.


:) :)


Laupäev

Läks kaua, aga jõudis kätte see aeg kus ma otsustasin, et „nii, enam jätkata ei saa ja PEAN juuksuris käima“. Alguses pidin minema Matthew’ga kohta, kus tema tavaliselt käib (sest nad seal inglise keelt ei räägi), aga koguaeg tuli tal midagi tähtsamat ette. Ma ei süüdista teda milleski J Ta ongi tegelikult suht hõivatud inimene. Olen niisama ka õnnelik, et saan teda oma sõbraks nimetada. Tal oli hiljuti elamisega probleem. Ma ei taha igaksjuhuks kirjutada, mis ma arvan et juhtus. Sest see ei pruugi tõsi olla ja ma ei taha sel juhul valejuttu levitada. Aga ta oli viimased poolteist kuud ööbinud kellegi sõbra juures ja tal oli hädasti vaja oma elamispinda. Ja lõpuks ta selle leidis ka. Sellel laupäeval, kus ma ise ennast kätte võtsin (ja guugeldasin „english-speaking hairdressers in Barcelona“), oli tema oma kolaga kolimas oma sõbra juurest oma korterisse.


Vasakul üleval before, vasakul all after, paremal suur plaan


Kohale jõudsin kell 14, aja sain sama päeva 16:30ks. Koju oli sealt asukohast ~50 minutit. Viitsin ma jee sõita 50 minutit koju, olla kõigest ~20 minutit kodus ja tulla sama kaua tagasi. Tegin linnapeal aega parajaks ja lihtsalt jalutasin. Nagu ma tegin kui mul veel turismihoog peal oli :D Jõudsin käia turul, mõnes riidepoes, mõnes telefonitarvete poes (sest oleks tore kui saaksin enda õunale uue kaane ümber..) jne.

Selle juuksurisalongi hüüdlause meeldis mulle, seepärast ma ka selle üldse valisin: „don’t let spanish come between you and your hair“. See andis märku, et nad vist jah valdavad inglise keelt :D Kui sinna üldse läksin, siis olingi suht enesekindlalt, teades, et saan oma ingliskeele oskusele toetuda (mida varem siin juhtunud ei ole). Lugesin veel netist juba varem nende hindade kohta. Kahtlesin, et saan ebameeldiva kogemuse, aga miski kollane ohutuli ikka vilkus, nii-öelda igaksjuhuks. Aga vot läks hästi, nagu ise ka pildilt näed J

Oli ka suht õige aeg juuksuri jaoks, sest sama päeva õhtuks oli organiseeritud aafrikateemaline õhtusöök. Mõnusalt rahuldav tunne oli sinna kohale ilmuda nii värskelt kui oleks veel saanud. Osad ka märkasid mu uut soengut ja kõik muidugi kiitsid ka :D


Find Waldo

Sest photobombimine on mu uus hobi :D:D




Pühapäev

Kui varem oli Hillsongil pühapäeviti 2 teenistust, siis alates sellest pühapäevast (24.05) liikusid kolme peale üle. Suht hullu panevad need kutid siin :D See tähendab seda, et saab rohkem aega veeta koguduses, jeee :D Kell 11:30, 17:00 ja 19:00. Pärast esimest käisin kodus, kus sain olla ainult pool tundi :D Ja pärast teist oli ka tühi aken kõigest pool tundi. Enne siiatulekut olin ühe korraga harjunud. Siis sai juba 2 tk pühapäeva kohta tavaliseks (ja selliselt, et see veel ära ei väsitaks). Nüüd juba 3.. Kolm ühe inimese jaoks on gramm liiga palju :D Ise kõigil olles, nägin, kuidas vist pea et mitte keegi teine ei olnud igaühel neist. Kes oli ainult esimesel, teisel VÕI kolmandal, kes oli esimesel ja teisel või esimesel ja kolmandal (või teisel ja kolmandal)..


Järgmine nädal (25.05 – 31.05) oli viimane loengutega koolinädal. Ja ega loengud ka midagi erilist ei olnud. Esmaspäeval oli TAE grupiga kohtumine nagu ikka. Miitingu lõpus tuli välja, et ma ei teadnud, et see nädal oli midagi (minu jaoks) sassi löödud. Esmaspäevased tunnid olid teisipäeval ja reedesed tunnid neljapäeval. Ei tulnud selle peale ka, et varem kelleltki küsida, kas on mingeid üllatusi ees ootamas. Ja kuna oli juba esmaspäev, siis tähendabki seda, et tollel päeval pärast kohtumist pidi olema loeng, aga see jäi selle ümbertõstmise tõttu ära. Põhimõtteliselt tähendab seda, et teisipäevaseid ja neljapäevaseid tunde polegi üldse. Kadunud niisama lihtsalt. Hurraay! :D See aga tähendas ka seda, et reede asemel oli neljapäeval TAE-I1 projekti „kontrolliv“ eksam. Ja ITA WP3 esitlus. Pärast seda päeva on järgi jäänud WP4 aruanne (interneti vahendusel) ja neli eksamit kolmel kuupäeval (4, 8 ja 12). 4 = SL, 8 = ITA & 12 = TAE + I1. Viimases kahes muud midagi võtta ei olegi –sest kõik on juba tehtud – kui ainult anda soovijatele võimalust korrata mõnda peatükki. Pabin on suurem kui siin seni veel olnud.. Hoiame aga pöialt, ei taha ennast hirmutada sellega, mis juhtub, kui läheb kehvasti. Järgmine kord kirjutan juba siis, kui kõik möödas on (loe: 12-13ndal). Aa, ja selle Ibiza reisi kohta ma nii kindel polegi enam. Siiski veel proovin, aga ei imesta, kui jääb katki. Peatsete kirjutamisteni!

laupäev, 16. mai 2015

Viimane hoovõtt

Nagu pealkiri ütleb, on viimase lõpusirge jaoks hoovõtu aeg kätte jõudnud. Kui te nüüd pihta saate mis ma sellega mõtlen :D Viimased paar blogimise korda on olnud niimoodi, et pean ennem lugema eelmisest postitusest mõned read, et meelde tuleks, millest ma rääkisin ja millest ma ei rääkinud. Ja pean jälgima, millal ma eelmise postitasin, et alates sellest kuupäevast kuni uuesti kirjutama hakkamiseni teada mida kirjutada. Või vähemalt proovida :D Kusjuures eelmine polnudki nii ammu, eelmise nädala esmaspäeva (04.05) öösel.. Oleksin pakkunud rohkem.

Esmaspäeval 4.05 oli TAE ja I1 ühise projekti gruppide koostamine. Saatsin pühapäeval TAE koordinaatorile emaili, küsides, et ma ei tea, kes mu grupikaaslased veel olema peavad. Aga ma ei teadnud, et järgmine päev alles teada saame :D Oih J Mina sattusin neljasesse tiimi, koos minuga 3 kutti ja üks neiu. Mis me selle projekti käigus tegema peame, on põhiliselt see, et peame FlightSimulatoriga tegema ühe lennu, samal ajal kui üks teine arvutiprogramm mõõdab iga teatud ajahetke tagant mingeid väärtusi (kõrgus, kiirus, õhutakistus, tõstejõud jms). Pärast maandumist, võtame need failid, kus need andmed on, ja hakkame MatLabis koostatud programmikoodi abil neid töötlema ja koostama graafikuid, neid salvestama pildifailidena ja koostama Google Earthi faili, kus on 3D-s näha meie simulaatoris läbitud trajektoor. Meile on antud ette ainult FlightSimulatori kasutamisõigus kooli arvutiklassis (kui oleme valmis lendama) ja andmete kogumise programm. Muud midagi. Kõik ülejäänud tuleb ise teha juhendi abil. Töömaht on metsik; on mõista, miks on antud terve kuu aega selleks :D Kohtume grupiga nädalas 2 korda, esmaspäeviti ja kolmapäeviti kahetunnised sessioonid kell 12 kuni 14.

Peale TAE ja I1 projekti on veel ITA-s WP2 esitlus vaja teha ühest artiklist, WP3 kallal arvutused ja lühike ettekanne koostada ja kõige viimaks WP4, mis on kõige suurema mahuga. Üheskoos on need kolm õppeainet kõik, mis mu tähelepanu endale võidavad.

Eelmisel nädalal (04.05 kuni 10.05) olid ka esimesed planeerimised tagasitulekuks. Kõige-kõige esimene mõte oli, et saabun vahemikus 19-24. Teisena tuli tingimuseks, et 21. juuni Hillsongi teenistus võiks jääda minu viimaseks, seega lahkun nädalal 22-28 juuni. See on ka mõte, mida ma osadele juba kuulutama hakkasin, kõige rohkem siinsetele sõpradele. Kullakallis emme ütles ilma minult küsimatagi, et ostab lennupiletid ise ja hakkas juba vaatama mulle midagi. Ütlesin kriteeriumiks, et mida varem pärast 21st, seda parem. Siis sai selgemaks, et lahkumise kuupäev saab olema nädalavahetusel, mis on 26-28 juuni, sest siis on lennupiletid odavamad kui nädala sees. Teisipäeval 12.05 sain teate, et lennupiletid on ostetud 26ndaks juuniks. See on juba info, mida saab avalikult kuulutada :D Seekord otselend Girona – Tallinn 15:20 kuni 20:00. Esimese hetkega paneb mõtlema, et kuidas võimalik on, et nii kaua aega võtab (4 tundi ja 40 minutit). Aga natukene lennundusalaseid teadmisi rakendades saan aru, et ei ole midagi nii imestusväärset. Arvestamata maakera kumerust ja õhuliine ja muid takistusi/muudatusi (et ei ole kindlasti linnulennult Girona-Tallinn ja/või teised lennujuhi poolt antud muudatused) oleks keskmiseks kiiruseks vaja 290 sõlme (~537 km/h), mis ei ole üldse palju tänapäevasele reisilennukile, mõne puhul oleks isegi tavaline cruise speed. Aga eks see tegelik aeg selgugi alles siis, kui juba õhus olla ;)

Vaatan, et kõik teised vahetusõpilased reisivad ikka päris palju. Kes käib tervel Euroopa tuuril, kes käib oma riigi mõnes suuremas linnas, kes teeb oma riigile roadtripiga tiiru peale... Mina aga olen käinud Barcelonas seni kõige kaugemal Valencias. Aga ärge muretsege, nii paikseks ma ka jääda ei soovi ;) Kunagi ma kirjutasin vist ka, et tahaks minna suusareisile Andorrasse. Mul on neid blogipostitusi nüüdseks juba 19 (käesolev on kahekümnes), ma tõesti ei mäleta mida ma kirjutanud olen ja mida mitte :D Seepärast ma vabandan, kui mõni asi liiga korduma kipub. Niisiis.. Kõik kindlasti teavad seda maailmakuulsat saart Ibiza, eks? :D Kõigi piduliste lemmik koht, peale selle olevat see veel võrratult kaunis saar. Seni on see olnud lihtsalt unenägudes ja olen mõelnud sellest kui puudutamatust kohast. Nüüd on see linnulennult sama palju kui Tartu on Tallinnast... Koolivend Nick käis seal eelmisel nädalavahetusel (08.05-10.05), postitas pilte ja videosid ning pea iga pildi alla kirjutas et „this is the heaven on earth“. Ma tean seda juba juttudest, mis siis saab kui päriselt kohale lähen.. :D Kui kõik siin läbi saab, siis lihtsalt pean seal ära käima. Eelmine kord vist kindlasti kirjutasin sellest, et kõige viimane kuupäev, mil siin (koolis) üldse midagi olla veel saab on 12-s juuni. Nii ütles mulle mu ITA grupikaaslane Aritz. Aritz on üldse tore mees J Olen talle tänulik, et ta esiteks mind omaks on võtnud, teiseks tema aktiivsuse eest grupitöödes. Seega põhimõtteliselt 12 kuni 26 juuni olen vaba mees Hispaanias, wooo! :D

Kuigi kool veel päris läbi ei ole, hakkab juba praegu mõtted liikuma selle peale, milline ma olin enne ja milline ma olen pärast seda kogemust siin. Saab vist analüüsida kolmes valdkonnas: millised teadmised ma koolist sain/saan, milline on olnud minu kooliväline elu ja millised muutused minus endas toimunud on. Ega’s siis päris nii ka võimalik ei ole, et tuled siia kooli, läbid ained ja lähed koju tagasi, ilma et oleksid vahepeal koopast (loe: kodust) välja saanud ja sotsialiseerunud J Aga see on nii loogiline niiet kõik peaksid seda teadma :D Need, kes on mu blogisi järjepidevalt lugenud, saavad selle mõjudest aru. Võibolla ma halan liiga palju.. Vabandust, proovin mitte nii teha :D

Käes juba 15.05. Oli mingil määral produktiivne päev. Alguses ITA WP4 support class. See nii suurejooneliselt ei paista, aga saime paar sammu tehtud ja vähemalt minul oli hea tunne. Kui me Carlesega (jah, Carles, mitte Carlos :D ka mul oli alguses raske sellega :D) üritasime netist ühe spetsiifilise asukoha takistuste kõrgusi selgeks teha, sest see on vajalik detail, alustamaks lennuki õhkutõusu protseduuri disainimist (sorry, eestikeeles on see kohutav :D ingliskeelne vaste: departure procedure; kes lennundusest midagi jagab, sellele täpsustuseks: RNAV departure procedure design Budapesti lennujaamas RWY13R kohta), et saada teada, kas on mingi takistus mis jääks lennuki ohutust segama. Igatahes, kui me Carlesega üritasime seda netist leida, et kas on mingeid torne/ehitisi, aga ei leidnud, siis proovisime Google Earthist. Sealt ei saanud piisavalt täpselt. Küll aga kõrvalise infona leidsin, et Google Earthis on ära peidetud Flight Simulator :D Otsekohe võtsin ette ja proovisin, mis see endast kujutab :D Minut-kaks olime Carlesega nagu mänguhuvilised lapsed. Juhtub kui panna lennunduse tudengid Lennusimulaatori taha :D Proovige järele: otsige üks selline tudeng ja andke talle Flight Simulator koos joystick’iga ja vaadake kui kaua ja kui rõõmsalt ta meelelahutust saab. Kui komistad piloodiks õppiva tudengi otsa, siis sinna võidki ta jätta, too ainult aeg-ajalt juua-süüa :D

Päeva teises pooles oli I1-s BLO 5-8’t kokkuvõttev eksam. Pidime (jälle) pliiatsiga paberile kirjutama nelja ülesande programmikoodi. Keeruliseks teebki selle see, et on pliiats ja paber, mitte arvuti (kus saaks koodi kohe testida, et kas töötab nii, nagu selle valmistaja ette nägi). Mõnevõrra hõlpsamaks tegi asja see, et kõik neli olid omavahel seotud selliselt, et järgmises ülesandes oli vaja kasutada eelmises kirjutatud lõpplahendust. Ehk siis viimane neljas oli see kõige suurem üks tervik programm, eelmised olid lihtsalt alamülesanded, mis üksi poleks rakendust saanud, aga selles neljandas keevitati kõik kokku. Mida see tegi, on see, et luges ühest (etteantud) tekstifailist (.txt laiendiga) infot taimede kohta: nimi, värv, päevane veevajadus, päevane päikesepaiste vajadus ja õitseajad kuude kaupa. Esimene ülesanne oli „ehitada“ see „raam“, kuhu seda infot sisse laduma alles hakata. Muud midagi :D Teises ülesandes oli vaja kirjutada kood, kus see avab tekstifaili, võtab andmed ja salvestab need töötlemiseks kättesaavamasse kohta. Kolmas ülesanne oli mõeldud, et kirjutada funktsioon, mis otsib, kas taimed õitsevad etteantud kuus. Näiteks antakse ette üks kogum taimi ja kuule vastav number (nt 5 = mai) ja see väljastab uue kogumi, mis sisaldab taimi, mis õitsevad etteantud kuus. Ja neljas käivitab selle kõik korraga ja väljundiks on üks tulpdiagramm. Mulle meeldivad sellised väljakutsed J


Lõppu tahan poetada ühe (või kaks) rõõmu-uudise. Mu lähikonda on tulemas kaks beebit. Üks on juba sündinud, teine veel tulemas. Kes teab (seda, et kes need emad-isad nimeliselt on), see teab. Kes ei tea, selle heaks ei hakka avalikult kuulutama ka J Igaksjuhuks, las inimestele jääda privaatsust ka. Tähtis asi nende juures on see, et mõlemal on minu elus väga suur roll, seega rõõm nende kui värskete vanemate üle on metsik. Üks asi on see, kui helistatakse või öeldakse silmast-silma, aga see, kui olla ise 3000 km kodust eemal ja muud varianti pole kui läbi interneti (e-mail/facebook) seda teatavaks teha... Mõjub palju võimsamalt. Nagu oleks sõdur lahingurindel, kes saab kodustelt kirja :D Kaudses mõttes piltlikult öeldes nagu ongi nii. Aga that’s just me, don’t worry. Uuesti kirjutan võibolla juba siis, kui kõik (loe: enamus kooliasjadest) läbi. Kui mitte varem..

esmaspäev, 4. mai 2015

Quick update

2 nädalat hiljem, siin ma jälle olen.. Nii palju siis minu iganädalasest postitamisest eksole :D Samas ma teadsin ka, et niimoodi hakkab kujunema. Enne siia tulemist tegin juba 2 postitust ja esimesed 2-3(4) nädalat kirjutasin iga kolme päeva kokkuvõtte. Eks põhjus ole ka selles, et fookus kaldub kodustele kirjutamise asemelt rohkem sellele, et ise ellu jääks. Ellujäämise all mõtlen ei muud, kui ainult seda, et õpingud hästi läheksid. Olen tegelikult suhteliselt noatera peal. Eelmises õppelepingus, mis ma Eestis kokku klopsisin, oli ainepunkte 28,5 eest, nüüd 24 eest ja lootust ainult 3 ainega neljast, mis tähendab et ma pean need kõik 3 läbima. Kes vähegi lugenud on minu kohta, peaksid teadma, et ma päriselt ka näen vaeva ja muretsen palju, et nõudmised saaks täidetud. Teistest erinevalt olen kooli esikohale seadnud :D Kõik teised erasmuslased on põhiliselt ainult suvitamise pärast siin. Näiteks minu kursavend Nick on viimased 2 kuud euroopa peal tuuritanud (otseses mõttes) ja nädal tagasi lugesin ta postitust, et on Barcelonas tagasi ja peab hakkama õppima. Ma mõtlen endamisi, et kuidas ta lõpuks hakkama saab :D Aga see olen ainult mina, kes kipub tihti üle mõtlema.

Koolis läks mul käima viimased suuremad projektid (teisisõnu: lõpusirge). Kahe aine, TAE ja I1, suur ühisprojekt, mis võtab kokku mõlema raames omandatud teadmised ja selle projekti töömaht tundub olevat metsik.. Teiseks on ITA Work Package 2, 3 ja 4, millest 4 on kõige suurem ja millele on juba praegu algus tehtud. Work Package 2 ja 3 tegelikult samamoodi. Niiet ainuüksi ITA raames peame tegelema kõige kolmega korraga.. Lisaks nendele projektidele on veel eksamid ka pealekauba :D

Sellelt nädalalt (27.04 kuni 03.05) ootasin küll juba pingelist õppetööd, aga tegelikult ei olnudki nii hull. Võibolla ikka sellepärast, et nende projektide töö on alles algfaasis. Küll läheb hullemaks :D Neljapäeval oli ITA eksam teemadel ATFM (Air Traffic Flow Management) ja mõned IAC analüüsiga (Instrumental Approach Chart analysis) seotud küsimused. Pooleteisetunnine, kokku 4 A4 paberit vaja ära täita. Tunne on Harju keskmine, ei oska head loota ja päris kehv enesetunne ka pole. Ja kusjuures, imelik on see, et ITA mid-term eksami tulemust ma ikka ei tea.. :D Peaks õppejõule kirjutama.

Nüüd vist peaksite mõistma mu muret. Kergenduseks on aga see, et kui selle maikuu lõpuni vastu pean, ongi tegelikult juba kõik. ITA kursakaaslane ütles, et kõige viimane eksami tähtaeg, mis üldse olla saab, on 12 juuni. Pärast seda kuupäeva ei tule ühtegi eksamit ega muud koolitöö tähtaega. Hinded pannakse välja 18 juuni. Sellest tulenevalt saan hakata planeerima juba tagasitulemist, mis jääb vahemikku 19 kuni 24 juuni. Kui mul juba nii vara läbi saab, siis ei ole tõesti mõtet jääda 17 juulini, nagu praegu kirjas. Ega ma seda oma peaga ei mõtle. Küsisin üle siinse kooli koordinaatorilt Marialt, et kas on okei, kui lahkun praeguse aja asemel hoopis kohe pärast eksameid. Sain sõbraliku vastuse, et „Yes!! Don’t worry about this, when exams are over, come whenever you can and we can sign the certificates and the other documents can be sent separately“. Samamoodi on see asi kooskõlastatud Albertiga niiet i’m all good.

Kooliväline elu on siin viimasepeal (nagu Barcelonast oodata võib) ja kindlasti saab sõpradega hüvastijätmine olema raske. Samas tahan ikka juba koju tagasi. Suvega ja sõpradega juba praegu suured plaanid. Mõtted käivad uuest autost ja praeguse dj-kontrolleri välja vahetamisest vingema riistapuu vastu. Kes dj tehnikat tunneb ja/või guugeldada viitsib (mida ma soovitan J): praegu on mul Pioneer DDJ-Aero-W, mille ma tahan müüa (koos kohvriga) maha, panna grammivõrra eurosid juurde ja osta Pioneer DDJ-SX2. Olen sellest väga ärevil, pikka aega juba unistan.. Aga sellele mõtleb rohkem juba siis, kui olen kalli kodumaa pinnal tagasi, ei taha praegu vähemalt nendele rohkem tähelepanu pöörata J

Reedel, 1. mail oli ühe sõbrantsi (nimi Clara) kahekümnes sünnipäev Barceloneta rannas. Alguses mõnus ühine õhtusöök umbes kahekümnekesi, pärast mida läksime üheteistkümnekesi (3 kutti ja 8 neiut; peale minu oli kuttidest Matthew ja Laionel) W hotellis asuvasse klubisse nimega Eclipse. Asus hotelli 25ndal, ehk (vist) viimasel korrusel. Kui liftist välja astusime ja klubiuksest sisse, siis minu esimene lause oli „honey, i’m home“ :D Oli kaks ruumi, ühes rohkem rnb & hip-hop ja teises rohkem mainstream/deep house. Naised eesotsas Claraga otsustasid rohkem selle esimese ruumi kasuks. Aimasin ka et nii tehakse. Damn these guys can dance :D Lõpetasime umbes kolme paiku. Ja kuna metroo avatakse kell 5, siis pidin minema ööbussiga. Seekord oli lihtsam: ainult 1 ja linna siseselt, mitte nagu eelmine kord kui tulin Castelldefels’ist kahe erineva ööbussiga.


Ja sellega lõppeb minu senised huvitavad sündmused ära ka :D Vaat kui lühike seekord tuli :D 2500 asemel 1000 :D Päevade kirjeldusest ei rääkinud ehk sellepärast, et oleks lihtsam pärast 2 nädalat järjele tulla, ja poleks midagi uut ka nagunii :D Sest kui ma kirjutan rohkem päevade kirjeldusi ja vähem enda mõtteid mis kõige muu elu kõrvalt on, siis seda igavam on lugejatele. Olen keerulises kohas: üks osa minust tahab, et see juba kõik läbi saaks ja oleks võimalik naaseda pingevabama elu juurde. Teine osa minust tahab jääda siia uute sõprade keskele, kes on juba saanud teiseks perekonnaks. Kolmas osa minust tahab jääda Barcelonasse puhtalt sellepärast, et siin on rohkem asju mida teha ja kus olla, millest Eestis elades ainult unistada saaks. Neljas osa minust tunneb kaasa nendele eestlastele (jah, sealhulgas mulle endale), et me peame leppima nii vähesega mis meie riigist leiab (läheb kokku eelmisega). Kõiki neid asju ma ei osanud enne siiatulekut oodatagi. See, et mul on raske ära tulla, näitab kui – vabandust väga väljendi pärast – kuradi hea kogemuse siit saab. Niiet kui sa oled veel õpilane ja ei ole veel hilja, siis ilma kahtlemattagi soovitan teil sama asi läbi käia (kasvõi mõnes teises riigis). Asi on nii lihtsaks tehtud, et põhimõtteliselt mõne allkirja eest saab juba toetusrahad kätte. Ja see, mis selle mõne paberi abil saab... Soovitan Sul kindlasti juba mõtlema hakata selle peale! Peace out J

pühapäev, 19. aprill 2015

Catching up

Ayy! On lõpuks aega tagantjärele midagi blogisse kirjutada.. Eelmine postitus paistab olevat tehtud 02.04.. 15 päeva hiljem alustan järgmisega :D Seekord on mul mõjuv põhjus, minu arvates vähemalt :D Sellel nädalal, kui eelmise avaldasin, oli käimas lihavõttepühade vaheaeg, kus õppetööst oli nädalane paus. Tunnistan üles, et ma ei teinud märkmeid iga päeva kohta.. Seega see postitus ei pruugi olla nii pikk (eks vaatab kui hoogu ma satun kirjutamisega), vaid pigem meeldetuletus, et olen ikka elus ja plaanin edasi kirjutada + lühikirjeldus nii palju kui mäletan. Mis põhiliselt juhtus oli see, et oli nädalane puhkus, millele järgnes 1 nädal kooli, pärast mida oli mid-terms eksaminädal. Praegu, kui seda kirjutan, on ära toimunud kõik eksamid (millest viimane oli neljapäeval 16.04). Neljapäeva õhtu lugesin ühe aine materjale ja ülejäänud võtsin nii vabalt kui veel oleksin saanud. Nädal aega järjest olin ainult õppinud ja õppinud, ilma naljata ei olnud pikemaid pause kui 20-30 minutit.


Kolmapäeval 1. aprillil käisin ainult pärastlõunal koolis (jah, koolivälisel ajal), et teha ITA WP1 kallal arengut. Alguses tundus et meil on liiga palju probleeme tarkvarakoodiga ja muude analüüsidega, aga nagu nädal hiljem selgus, siis saime napilt kõigega valmis. Sain ka omale ühe koopia sellest pdf failist, mis esitamisele läks. Lugesin ka natuke seda.. Ütleme nii, et on ikka uhke tunne küll, et mul sellised tublid tiimikaaslased on sattunud J


Kuna oli 1. aprill ja ma ei suutnud absoluutselt ühtegi postitust/artiklit lugeda/vaadata tõsise pilguga. Pigem proovisin mõelda et kust ma selle aprillinalja välja saan lugeda. Ja ma ei tee nalja, see oli eranditult iga asja puhul nii :D Näiteks Club Tallinn tegi postituse selle kohta, et Spice Girls teeb comebackiturnee ümber maailma, kus külastatakse igat klubi & pubi (sh Club Tallinn) ning turneega lõpetatakse tõenäoliselt aastal 2040 :D Nad viskavad iga aasta mingi hea nalja :D Mõtlesin siis oma aruga, et peab ka midagi ära tegema selle päeva puhul. Mõtlesin mis ma mõtlesin, otsustasin ära kasutada seda, et ma olen hetkel Barcelonas ja teha Facebooki postitus selle kohta, et tulen koju tagasi sest koduigatsus tapab :D Ise jäin selle tükiga rahule :P Kurb on see, et nii mõnigi jäi veel uskuma ka seda ja küsiti mitte nalja tegeva tooniga, et kaugel olen ja kas juba Tartus. Aga samas selles point ongi et teha võimalikult usutav :D


Kui koolist minema sain läksin šoppama. Leidsin ikka silmipimestava hinnapakkumise.. 4€ eest (ei, ei unustanud nulli tagant ära) normaalsest materjalist ilus särk 2,5€ JA päikeseprillid (mis töötavad paremini kui eelmised 2 paari mis ma siit ostnud olen) 1,5€! Uus madalaim tase mis ma üldse riietusesemete eest maksnud olen.. Ja seda ühes maailma 50 kalleima linna hulka kuuluvas Barcelonas :D






Neljapäev ehk 2. aprill oli Hillsongiga Citycare päev. Tulime kogudusega tänavale, läksime mingisugusesse vanasse hoonesse ja alustasime remondiga. Majal 2 osa, ühes osas oli kaks korrust ja seal tehti pahteldamist ja krohvimist ja värvimist jne.. Mina olin selles teises osas, kus oli ainult 1 ruum, seega vähem inimesi korraga seal tööd tegemas. Sain põrandaid pesta ja pintsliga & rulliga värvida. Panin äsja ostetud musta värvi särgi selga, sest see oli üks nõudmistest. Oli mõnus tunne selle tööga kaasa aidata J


Reede ehk 3. aprill oli Hillsongis mingisugune special teenistus suure reede puhul. Toimus ka ristimine. Nagu masstootmise liinil käis see asi :D Oli üks väike bassein ja järjest kuskil 20 inimest. Üks sisse, sulps vee alla, basseinist välja, järgmisega sama asi jne. Kristlase jaoks ristitud saada suurel reedel on päris suur asi, sest just sellel päeval tähistatakse Jeesuse risti löömist ja sama nädala pühapäeval tema ülestõusmist. Ja see oligi sujuv sissejuhatus pühapäevale :D


Pühapäev ehk lihavõttenädala puhkuse viimane päev ehk 5. aprill. Muidu on Hillsongil 2 teenistust päevas nagu ma ka öelnud olen. Üks kell 11:30 ja teine 18:30. Kogunema hakatakse 7:45 ja 8:00st juba saab teatrihoonesse sisse. Aega on 3 ja pool tundi et kõigega valmis saada. Ja õnneks sellise hulga inimestega on see üllatavalt lihtne.. Aga igatahes.. Seekord kahe teenistuse asemel oli neil 3: 11:30, 17:00 ja 18:30. Ja pange tähele, et iga teenistus kestab ~poolteist tundi ja üks hakkas kell 17:00 :D Ja kusjuures oligi niimoodi, et kohe kui kella viiene lõppes, juhatati inimesed tagauksest välja ja kohe järgmised esiustest sisse. Mina olin seal kõigil kolmel teenistusel. Mis tähendab, et koos teistega kogunesin kell 7:45 ja lahkusin kell 21, kui läksin teistega koos juba traditsiooniliselt välja sööma. Terve pühapäev koguduse keskel, huuh :D


Puhkusejärgne & eksaminädalale eelnev nädal. Ka esmaspäev oli seekord vaba.. Ei tea miks, aga kui üle kontrollisin topelt ja kolmekordselt, oli tõesti mingi vaba päev mis kandis nime „bank holiday“.


Selle nädala esmaspäeval läksin kooli asemel Hillsongi inimestega parki piknikule. Igaüks tõi midagi. Kuna oli mingi püha, siis ei saanud kodu lähedal asuvasse Condis’esse minna L Mõtlesin et mis seal ikka, lähen siis tühjade kätega. Aga meie kohtumispaiga lähedal oli mingi väike nurgapealne pood. Hüppasin läbi ja võtsin paki krõpse ja mahla ja küpsiseid jne :P Pärast piknikku leidsime sealt pargist niisama jalutades ühe tiigi, kus sai rentida väikese sõudepaadi. Võtsime oma seltskonnaga 2tk. Mina sain oma paadis olles esimesena sõuda :D Pärast seda kvaliteetaega korrutas üks kutt (nimega Carlos) et „you have stong hands“ ja tegi igasuguseid nalju sellega seoses :D Ma isegi ei tea, kas võttis neid sarkasmiga või mitte :D


Koolipäevade kohta midagi meeldejäävat öelda polegi. Põhiliselt sellepärast et ma ei teinudki midagi erilist :D Neljapäeval (09.04) oli ITA eksam õhuruumide analüüsi kohta. Midagi samasugust, nagu me juba teinud oleme. Anti ette 2 kaarti ja pidime mõlema vertikaalprofiili analüüsima. Sellest kohast selle kohani on milline õhuruumi klass, mis piirangud sellel on (mis kõrgusest mis kõrguseni), milline on pinnas jne jne.. Ette oli antud kaart pealtvaates ja meie pidime tegema sellele vastava graafilise kujutise. Pilt eelmisest harjutusest mida me aine alguses tegime (mis aga nii keerukas ei ole kui eksamil välja kukkus; lõpuks tuli nii ilus vaatepilt et oli kahju seda eksamit õpetajale hindamiseks anda :D):






Reedel oli I1 eksam. Neli BLO-d (ingl. k Basic Learning Objective) = 4 harjutust. Teisiti saab võtta seda mõistet kui nelja erinevat teemat, mida seni õppinud oleme. Kokku selles aines neid 8. Samamoodi on neid TAE-s 8, sest need kaks ainet on väga tihedalt omavahel seotud ja kui ühes läheb si***ti, siis teisega saab seda natuke kompenseerida. Ja kuna mul on I1 kodutööde esitamised siiamaani olnud 100%, siis see kompenseerib seda, kui TAEs peaks midagi BLO-dega kehvasti minema. Kokku kahepeale on mul see protsent algusest kuni praeguse hetkeni vist 91, miinimum on vaja 80 (ainult kodutööde esitamise protsent). Võibolla ajan häma, aga mingid sellised protsendid olid :D


I1 BlO nr 1 oli iterative sentences (if-laused), BLO nr 2 while-loop, nr 3 while-loop kasutades search süsteemi (kui tsükli sees muudetud andmed vastavad mingile kindlale tingimusele, lõpetatakse tsükkel, kui need/see on leitud) ja nr 4 oli vektorid ja massiivid. Ja programmeerimiskeskkonnaks on MatLab, kogu aine vältel. Mitte et ma egotseda tahaks, aga ideaalis peaks mul kõik tulema päris täpsed vastused :D Pärast eksamit laadis õppejõud üles ühe faili, kus oli eksami õiged vastused ja tundsin märkimisväärset sarnasust enda ridadega ära küll. Justnimelt sarnasust, sest iga programmeerija kasutab oma harjumusepäraseid nippe et jõuda sama lahenduseni.


Laupäeval käisime (jälle) Hillsongi inimestega jalkat mängimas. Kümnekesi. Kuna ma hakkan vormist välja vajuma (sest siin olles on fookus pigem selle peal, et Barcelonas ikka ellu jääks ja ainepunktid kokku saaks, muu on boonus) ja paistis ainult päike, hakkas päike pähe pistma ja sama päeva õhtul pea valutas. Vaatamata sellele oli uskumatult hea mäng, suutsin ühe värava ka lüüa :D Sain palli kaitsemängijalt, kes omakorda sai selle väravavahilt, triblasin siuh-säuh mõnest vastasest mööda ja viisin ilusa lõpuni. I had no idea where it came from :D On ikka uskumatult hea tunne küll kui tavaliselt jalgpalli vähemalt igapäevaselt ei mängi J Õhtul peaaegu eelviimane võimalus esmaspäevaseks eksamiks valmistuda.


Tavaliselt olen pühapäeviti Hillsongis mõlemad teenistused, aga seekord olin ainult esimese (hommikuse). Eks ikka sellepärast et ma muust asjast ei suutnud mõeldagi kui ainult oma eeltuleva eksami pärast. Need eksamid siin on Eesti mõistes pigem kontrolltööd, 1,5 tunnised, aga minu jaoks on pinge selle võrra suurem, et pean ju ometi need 15 ainepunkti (= 3 ainet vähemalt, vahet pole millised, iga kombinatsiooniga saab kätte) kokku saama, muidu on ai-ai-ai.. Iga eksam on oma aine kogupunktidest 15-20-25 protsenti. Näiteks ITA mid-term eksam on 20 ja lõpueksam 25. Eks see ole ikka loogiline, et lõpueksamil suurem osakaal on.


Esmaspäeva hommikul veel viimane võimalus konsuldatsiooniks kell 10. Eksam ise kell 17. Pärast konsuldatsiooni käisin korra kodus pesemas ja söömas janiiedasi.. Ja otse kooli tagasi, et seal paremini õppimisele keskenduda. Kes veel pole proovinud raamatukogus õppimist kodu asemel, siis proovige see ära, ausalt palju parem keskenduda.


Tean, et see on kurb, aga eksam läks nii nihu kui veel oleks saanud :D Alguses vaatasin ülesannetele otsa ja mõtlesin endamisi et kuhu ma sattunud olen :D Siis proovisin ülesandeid ära tunda. See õnnestus, aga edasi lahendada ma ei osanud pea ühtegi, sest ei osanud varem sellise kujuga ülesandeid lahendada.


Pärast seda eksamit tuli minu südamesse justkui rahu tagasi. Fookus läks muretsemise ja paanitsemise pealt teiste eksamite peale. Jõudis sügavalt kohale, et kui mulle see lineaarsüsteemide aine ei istu, siis pean teistest ainetest maksimumi võtma. ITA on nagunii minu lemmikaine, vaevalt sealt läbi kukun, hoolimata et see on neljanda semestri aine mille eest saab 7,5 ainepunkti (mis tähendab küllaltki suurt koormust). Teiseks on mul I1, millest ma sügavalt kahtlen et läbi kukun :D Kolmandaks on mul TAE, mis on (vaatamata hispaaniakeelsetele loengutele) ääretult huvitav. Kõrvalmärkuseks poetan siia lause, et tagasitulles tahan proovida ehitada oma lennukit (igasuguse projekti väliselt; enda huvi pärast). Mitte küll nüüd A380 taolist :D Vaid just meetripikkuse, välimuselt klassikalise Cessna 172 sarnane. TAE on just see aine, kus ma selleks vajalikke teadmisi & teooriaid omandan. Ehk haaran mõne kursavenna/sõbra ka tiimi. Proovida ju võib J


Teisipäeval eksamit ei olnud, selle asemel kasutasin aega ära, et õppida kolmapäevaseks ITA eksamiks. Et silme eest liiga kirjuks ei läheks, võtsin vahepeal TAE materjale ka (mille eksam on neljapäeval, BLO-d 1 kuni 4). Jah, tean, et eelmine nädal oli ka ITA eksam. Aga neid kahte arvestades saab selle aine raames omandatud teadmised kahe eksamiga kontrollitud ja võib rohkem tähelepanu pöörata edasi liikumise peale. Kirjutasin ka prof. Mellibovskyle (TAE lektor & koordinaator, ja kusjuures Alberti isiklik tuttav :D), et millal on aega tema kontorisse minna konsuldatsioonile. Umbes kell 12 sain vastuse, et kella 15st saab. Tegelikult tahtsin homme ehk kolmapäeval minna, aga mis seal ikka :D Mõtlesin, et läheks kohe kooli ära juba. Konsuldatsioonist oli üllatavalt palju abi. Tänu sellele oskasin lahendada teatud harjutusi (nagu järgmisel päeval eksamil selgus), mis eksamisse tulevad (BLO nr 2).


Kolmapäeval oli eksam kell 8:30 hommikul. Kooli läksin kella 8-ks, et veel viimased kordamisküsimused üle vaadata. Kuidas ma kordasin, on see, et võtsin eelmiste aastate eksamid pdf failis ette ja mõtlesin, mis võiks õige vastus olla (valikvastustega eksam) ja võrdlesin enda pakutud varianti õige vastusega. Kui Xevi eksami alguses hakkas seletama, kuidas asi välja näeb, siis  alustas kõnelemist hispaaniakeeles. Siis kohtusid meie pilgud, ütles „sorry“, ja jätkas inglise keeles :D


Üleüldine tunne selle kohta on päris hea. Küllap ikkagi õnnestub J Kui tulemused selguvad, siis eks ma ikka mainin neid blogis ka. Kolmapäeval pärast eksamit oli esimest korda kahe nädala jooksul selline tunnike vaba aega. Ilma naljata pole olnud selle õppimise aja jooksul sellist hetke, kus oleks saanud puhata rohkem kui 30 minutit. Tund-poolteist vaatasin meelelahutuseks youtube videosid, ja jätkasin TAE õppimisega.


Neljapäevane ja viimane eksam kell 10:30. Enne eksamit oli juba selline tunne, et lõpuks on selle eksaminädala viimane jõupingutus. Jõudis kohale, et pärast seda nädalat on veel sellele sarnane lõpueksamite nädal, pärast mida saab KOJU! Kes ei tea, siis on mul suured plaanid suveks juba tehtud, üks neist on juba juuli teisel nädalal (mida ma sõpradega juba aasta aega planeerinud ja iga päev sellele mõelnud olen). Praegu on mu õppelepingus kirjas 17. juuli, mille kohaselt ma ei saaks seda plaani ellu viia. Öeldakse ka, et eksamid on tavaliselt juuni alguses juba läbi. Sellest tuleb minu suur-suur lootus, et äkki on UPC (ja Lennuakadeemia) nii lahked, et saan pärast lõpueksamite lõppemist esimesel võimalusel koju tagasi tulla pärast vajalikke toimingute läbi viimist ja ei pea 17. juulini ootama. See oleks masendav L


Neljapäeva õhtul (täpsemalt juba pärastlõunal) oli lõpuks ärateenitud puhkus. Unustasin mõneks tunniks kõik kooli kohustused ja lihtsalt olin :D


Reedel magasin ilma äratuskellata. Te vist ei kujuta ette kui mõnus mul oli :D Aga... Sellest hoolimata ärkasin pärast 8h magamist.. Une-Mati teeb siin vingerpussi :D Siis kirjutab mulle Richard (sõber saksast) ja kutsub enda poole chillima-grillima. Pidin küll järgmine hommik (laupäeval) kell 9 ärkama et toimetama hakata, sest on Hillsongi inimestega connect group, mille raames me arutame veits Piiblist ja sööme koos ja räägime niisama teineteise eludest (mis meil praegu käsil jne).


Lõpuks olime Richardi pool (tegelikult ta jagab korterit oma sõbraga, koos tulid saksimaalt, kes on täpselt samamoodi siin tudeng) seitsmekesi: Kiril (Venemaa), Jessica (Taiwan), Florian (Saksamaa), Richard (Saksamaa), Ivan (Kolumbia), Alfredo (Mehhiko) ja mina (Eesti) :D Mulle meeldib välja tuua, kust mu rahvusvahelised sõbrad pärit on. Sest see fakt, et inimesed tulevad otseses mõttes üle maailma ühte kohta ühte kooli kokku, on ikka veel minus värske ja hämmastav. Olen ääretult tänulik Lennuakadeemiale selle elumuutva kogemuse eest!


Pange tähele, et Richard elab Castelldefelsis (kooli lähedal). Ja meie õhtu lõppes sealses rannas, kui osad läksid edasi kuskile rannabaari, aga meie Kiril-iga lahkusime. Kuna kell oli pool 2 öösel, siis ronge ammu juba enam ei sõitnud ja pidin seiklema spetsiaalsete ööbussidega. Rongijaama ees bussi oodates oli üks huvitav vahetjuhtum... :D Oli üks (vanuse poolest) kahekümnendate alguses paarike ja kolmas isik, kes oli mingisugune thuglifer (maakeeli öeldes pätt). See pätt ütles ühe hispaaniakeelse ääretult ropu sõna (mida ma kohe kindlasti siia kirjutama ei hakka). Paarike ägestus ja pätt hakkas nendest eemale kõndima, samal ajal kui neiu boyfriend teda karjudes tagasi kutsus. Ja kui too ei reageerinud, hakkas ta kõvemat häält tegema ja vastu maja metalluksi ja telefoniputkat jalaga ja rusikatega peksma. Õnneks vahetult pärast seda tuli minu esimene buss :D Millega sõitsin mõned peatused edasi. Buss oli täiesti tühi, bussijuht vaatas skanneeriva pilguga (mida ma mõistan, arvestades, et kell oli 2 öösel). Teretasin viisakalt, ja nägi et minus pole ohtu :D Lubas peale tulla. Mahatulles ja järgmist oodates käisid mõned sellised kambajõugud nina alt läbi, et paar korda tekkis iseenda turvalisuse pärast juba külmavärinad :D Õudsamaks tegi asja see, et buss hilines, mis Barcelonas ei juhtu mitte kunagi. Kui siis ainult rongide puhul paar minutit. Ootasin 20 minutit kauem kui oleksin pidanud. Selle bussiga samamoodi, bussijuht skanneeris kiirelt mind üle ja nähes minu süütut olekut, võisin pardale tulla. Peale mind tuli viiene kamp, kes kõndisid kõik nagu lehmad libedal jääl, üks hullem kui teine. Neid aga bussijuht peale ei lubanud. Kui sõitsime peatusest välja, siis üks sellest kambajõugust ägestus ja virutas vastu bussi aknaklaasi. Mis sellistega ikka teha annab..


GPS ja Google Mapsi (ja 3G interneti) koostööl jõudsin turvaliselt koju. Selliste rännakute puhul peab igaksjuhuks hoidma silmad lahti ja asjadel käsi küljes. Aga, muretsemiseks pole põhjust. Ma elan ühes turvalises piirkonnas. Siin ööelu praktiliselt ei eksisteerigi. Sellest bussipeatusest oli kõndida 8 minutit. Seda enam uuesti läbi elada ei sooviks, aga samas tagasi mõeldes oli huvitav ja värskendav kogemus :D Ohtu ma kordagi ei sattunud. Sest siin ma ju olen, kirjutan Teile rõõmsa tujuga blogi J Mis on jälle 2500 sõna pikk :D Ja sissejuhatuses ütlesin et sellest väga pikk ei tule... Oh mind J Arvasin, et pole millestki rääkida, aga kui kord otsa lahti teen ja kuskilt mõttega alustan, siis elan justkui need kogemused uuesti läbi, mõeldes nii detailselt kui suudan, et mis ma nendel hetkedel tundsin, ja sammhaaval mõtterongiga edasi liikudes alates eelmise blogi viimasest lõigust kuni käesoleva hetkeni. Võti hea blogini/päevikuni on lukustada ennast muudest asjadest välja ja võtta aega, et see teekond uuesti läbi käia. (Tsitaadi autoriõigused kuuluvad mulle :D)


Ja jõuame otsapidi laupäeva. See hetk, kus ma praegu alustan seda sama lõiku, ongi käes laupäeva hilisõhtu, 18-s aprill. Täna connect group. Võtsime La Ramblase tänaval asuvast magusate asjade restoranist Sweet Gaufre igaüks midagi süüa. Kes vahvlit, kes pannkooke. Mina seekord vahvlite tiimis. Jäätise ja marmelaadiga, nom.. Pärast seda läks igaüks oma koju ja saime uuesti kokku kell pool 4. Istusime pargis ja lihtsalt olime. Mina ja Matthew lamasime pikali ja lihtsalt nautisime ilma. Kui sellest sai isu täis, siis tipa-tapa sööma. Meie seltskonnas oli paar neiut ka, kes meile teed ette näitasid, sest nemad pakkusid üldse söögikoha välja. Suure isuga nagu ma olen, olin jälle meie seltskonna inimestest see, kes sööb kõige rohkem :D



Blogi panen üles homme, pühapäeval 19.04, aga tolle päeva kohta ma küllap midagi rääkida ei jõuagi. On hea tunne, et nüüd lõpuks tagasi järjel J

neljapäev, 2. aprill 2015

Ayyy Barcelona

Seni vist kõige pikem postitus :D Järelikult on, millest rääkida J Wordi failis 5 lehte ja 2460 sõna. Tuleks siis mu esseed ja kirjandid sama jutukalt... Aga eks vabas vormis ole ikka mõnusam kirjutada kui teaduslikus vormis J

Eelmise pühapäeva kohta pikalt rääkida polegi. Kuna päev varem toimus neil Sisterhood, siis see hommik oli kõik juba ühendatud ja mul polnudki midagi teha et varem kohale minna ja aidata juhtmeid vedada. Too pühapäev oli kuidagi hea tuju ja nende inimeste keskel olla tegi olemise ainult paremaks. Peale teenistust läksin koduteel läbi Dunkin Donuts kohvikust, võtsin 2 imehead sõõrikut koju kaasa. Õhtul oli suur jalkamäng, FC Barcelona vs Real. Ma kuskile vaatama ei läinud. Õigemini ma ei pidanudki minema, sest kuulsin oma toast juba seda müra, mis tänavalt tuli, kui Barcelona oma mõlemad väravad lõi :D

Võib-olla olete ka tähele pannud, et hakkan ära jätma selliseid kohti nagu „ärkasin kell *kaheksa*, sõin *sööki*, kooli läksin kella *kümneks*“ jne. Et oleks vähem lugeda/et jääks rohkem ruumi põnevamatele asjadele. Võib-olla on mõne jaoks neljalehelised 1800-sõnalised postitused natuke liiga pikad, seda võib ka üheks põhjuseks lugeda. Vähem kirjutamist = väiksem ajakulu vms. Aga paistab, et selle postituse kohta see ei kehti :D


Esmasp

Kohtusime kell pool 2 (peaaegu) sama seltskonnaga, kellega mõned nädalad tagasi sai korvpalli mängitud. Jessica Taiwanist, Ivan Kolumbiast ja Kiril Venemaalt. Ma olin esimene kes kokkulepitud ajaks kokkulepitud kohta jõudis (nagu arvata võis) :D Mängisime kella kolmeni, sest Jessical hakkas loeng. Ja ega meist keegi poleks väga rohkem jaksanud ka sest päike paistis terve see aeg jne :D Ivani ja Kiriliga läksime lõunale kooli sööklasse. Seekord söögiga vedas. Üks valikutest oli paella, mida ma ka võtsin. Kuna hea pakkumine on võtta ka teine taldrik midagi kergemat + magustoit, siis tegin ka seda.

Pooleteisetunnises TAE loengus oli juttu satelliitide tiirlemisest ümber maakera. Lühike hispaaniakeelne loeng, mis mulle muud külge ikka jääda saaks :D


Teisip

Tänahommikune ITA laboritund oli järjekorras neljas ja kahjuks ka viimane. Nagu ka arvata võis, siis kõige keerulisem, st kõige rohkem lennukeid ja rohkem konfliktide (loe: kokkupõrgete) lahendamist. Mulle sattus ette nii mõnedki lennud, kus need lahkusid tsoonist valel lennukõrgusel :D Ups.. Kokkupõrkeid ei olnud, napilt.. Teises osas küsiti 5 vabatahtlikut pilooti, mina kiirustasin üheks ja jooksin piloodi arvuti taha (arvutiklass jagatud kaheks, tagantpoolt viimased 2 rida on pilootidele, ülejäänud lennujuhtidele). Palju lihtsam, sest piloot peab täitma lennujuhi poolt antud juhiseid ja ise ei tohi midagi algatada kui vastavat luba selleks pole. Niiet oli vaja ainult teha, mida sulle ette söödeti :P

Täna pidime uuesti korvpalli mängima sama seltskonnaga, aga ilm oli pilvine ja kardeti, et sellest ei tuleks midagi head välja. Mina ja Kiril olime ilmale vaatamata nõus mängima :D Aga lõpuks ei teinudki midagi, ehk millalgi järgmine kord.

Istusin pärast ATC simulaatori tundi sööklasse ootama teisi. Siis tuli Ivan. Siis nägin, et Kiril istus minust 1 laud edasi :D Istusime koos ühe laua taha Jessicat ootama.

Nemad hakkasid arutama mingist lennukõrgusest ja kiiruse stabiilsena püsimisest. Ma olin hõivatud muude tegemistega, kuni jäi silma uudis Germanwingsi õnnetusest. Ütlesin neile, et „hey, did you know that a plane crashed?“. Siis nemad ütlesid et „yes, that’s what we are discussing right now“. Juhtum oli alles väga värske, kõigest 2 tundi. Kirili arvutis oli ees lennuki kõrguse ja kiiruse graafik alates õhku tõusmisest kuni „maandumiseni“. Kuna musta kasti polnud jõutud veel uurida, siis me ei teadnud ka sellest mitte midagi ja meie teooriatel (et mis võis juhtuda) ei olnud mingit tõepõhja all, lihtsalt oletused. Kas mootor plahvatas ja tekitas kerele kahjustusi, tekkis rõhulangus vms. Olime ka suht šokis. Eriti sellepärast et see juhtus kõigest 2-3 tundi tagasi, ja et nii ränk õnnetus..


Kolmap


Kool hakkas alles kell 16:30, seega sain kaua magada. Ärgates poest läbi ja otse kokkama. Ja ennäe, mul hakkas kooli jõudmisega kiire :D

Koolis läksin Constantini (SL professor) juurde konsuldatsioonile, et küsida mõnda väikest asja. Oli kasulik, hakkan seda head võimalust tihedamini ära kasutama. Pärast oli TAE-s lennusimulaatori tund. Mul on segadus, et kummas grupis ma olema pean, kas 2GT71 või 2GT72. Tõenäoliselt 2GT71 (2 – 2. semestri aine, GT – pärastlõunal toimuvad tunnid, 71/72 – mingi kood et märkida aine gruppe). Selle nädala kolmapäeval on 2GT71 grupil kord olla arvutiklassis (nagu ma 2 lauset tagasi just vihjasin :D). Eelmine simulaatori tund olin teises grupis ja sellepärast oli praegu segadus, sest ühinesin kellegi teise tiimiga poolepealt. Seega ma ei teagi, kummas mul nüüd parem olla on. Tänane ülesanne oli natuke keeruline küll minu jaoks, sest juhendmaterjalid on hispaaniakeelsed ja tunni ajal vaatasin mida teised teevad. Jälle oli kasutada vanahea Cessna 172. Sättisime peale autopiloodi ja kruttisime lennu ajal õigeid nuppe et jõuda teatud punktidest läbi lennates teise lennujaama. Kui ma ütlen „sättisime“, siis ma mõtlesin selle all et nemad sättisid ja mina vaatasin :D

Kodus õppisin SL materjale. Võtsin kõrvale mõne harjutuse ja konsuldatsioonis tehtud märkmed. Ajasin näpuga mõlemast järge ja tegin iseseisvat õpet. Motivatsiooni õppimiseks siin soojal maal on rohkem kui küllalt, mis toimub? :D


Neljap

Tänast ITA tundi alustasime värskete uudistega lennuõnnetusest. Sel hetkel oli värskeimaks uudiseks see, et see piloot, kes kokpitist väljas oli, üritas tagasi sinna siseneda, aga kaaspiloot ei vastanud talle. Kindlasti ääretult traagiline juhtum meile kõigile, aga lennunduse tudengitele pakub see kõneainet ehk mõnevõrra teise vaatenurga alt. Võibolla eksin. Enda puhul küll tunnen.

Lõpuks jõudsime loengu osa juurde ka. Teemaks IFR approaches. Gosh see terminoloogia :D Nii palju lühendeid.. See on endiselt mu lemmik aine, aga ütleme nii, et hea meel, et ma piloodiks saada ei taha :D

Kell 11 kruttisime minutipealt TV otseülekande (niipalju on ikka aru saada, hoolimata sellest et oli kohalik hispaaniakeelne telekanal) peale, kus meie oma Xevi andis intervjuud sellesama lennuõnnetuse kohta. Niipalju kui ma aru sain, siis küsiti temalt, et mis võis lennukil valesti minna. Sellepärast ta insenerina seal oligi. Uhke tunne küll, et just teda taheti sinna :P

Jõudsime kümmekond minutit loenguga edasi minna, kui Xevi uksest sisse tormas. Mis te arvate, kas saime tunniga edasi minna nii nagu algselt plaanis? :D Hakati arutama ilmselt samast õnnetusest ja kuidas ta intervjuud andis ja mis küsimusi temalt küsiti ja kui rumalad need küsimused olid jne :D Pärast esimest 10 minutit ütles ta mulle suunates, et „oh sorry, i totally forgot you“. Terve klass naeris, ja sii jätkasid hispaaniakeeles rääkimisega.. :D Oleksin ka jubedalt tahtnud mõttega kaasas käia, aga ei olnud võimalik.. Pärast esimest poolt tundi otsustati minuga ka arvestada ja Xevi hakkas tahvli abiga seletama mõnda varasemat suuremat lennuõnnetust. Korrutas koguaeg, et lennuõnnetus ei juhtu ainult ühe asja altvedamise tulemusena. Et õnnetus saaks toimuda, peab väga palju erinevaid asju korraga nässu minema, mis on väga väga ebatõenäoline. Tavaliselt peale igat lennuõnnetust võetakse (üldises) ülemaailmses lennuliikluse korralduses mingi muudatus ette, mis aitab tulevikus sama viga vältida. Julgen rahuliku südamega väita, et lennundus muutub üha turvalisemaks, ja seda mitte iga õnnetuse tagajärjel tehtud muudatustega.

Väike tilluke vahemärkus: keegi käis vahepeal uksele koputamas ja kui Xevi avas ja kuulas onu ära, sain tema reaktsiooni järgi aru, nagu oleks midagi suuremat juhtunud. Võibolla uued uudised, võibolla midagi seoses tema tööga, ei tea.

Hommikul jäi söök poolikuks ja lootsin selle peale, et saan koolis pausi ajal midagi võtta. Aga ei.. Kaardimakseterminalid olid rivist maas. Ja minu koolipäev neljapäeviti on kella 10st kuni 19:30-20:00-ni.. Poor me..

SL aines on meil 2 erinevat lektorit, täna oli esimest korda see teine. Tema nimi Eduard Bertram. Vanakooli füüsik. Tundub karm, aga õpetab ülimalt efektiivselt. Nat tuletasid meelde varasemalt õpitud teemat, millest mina kuulnud pole (Fourier transform). Kaasab õpilasi/püüab nende (meie) tähelepanu väga palju, sunnib neid (meid) mõtlema. Seletab asju teise nurga alt, mis jääb palju kiiremini meelde. Näiteks mul oli äärmiselt lihtne mulle tundmatust teemast saada esimene vaade tänu temale.

Täna esimene SL laboritund. Mina olin paaris ilmselt kellegi kohalikuga. Vaja oli ühendada Sallen-key vooluringile pinge generaator, funktsiooni generaator ja ostsilloskoop. Ühendamise ajal sai selgeks, et see kutt jagab ka midagi sellest teemast :D Pidime uurima kahte erinevat signaali tüüpi, underdamped ja overdamped. Ei midagi keerulist. Ja pidime mõõtma mõlema signaali puhul mingisuguse aja. Underdamped puhul et kui kaua võtab 1 võnke tegemine aega. Muidugi seda asja stopperiga ei tee, kasutasime ostsilloskoobi funktsioone. Overdamped  puhul midagi natuke keerulisemat, mida ma ümber jutustada ei oska :D

Kui asi puudutas ossiga (loe: ostsilloskoop) töötamist, olin mina teistele justkui jumal :D Eks sellepärast, et olen varem selle nuppe näppinud jms. Aitasin oma kõrvalistujaid natuke. Nad muudkui näppisid ise ka, läksin mingi hetk juurde ja vihjasin et „by the way, if you fu** up too much, use this button here and it resets all“. Siis olid kõik nagu „aaaaaaaaaaaaaaaaaaahhhh! Yes! You’re the best, you know so much!“ :D I guess that’s one way to earn their trust. Kui mina oma töö kallal nuputasin, vaatasid nemad kõrvalt nagu väikesed ärevust täis põnnid suurte silmadega, kuidas mina ossiga tööd teen, et laboritunni eesmärgini jõuda. Ometi on see neljanda semestri aine.. Imelik :D



Nii rahuldav tunne, kui esimese korraga nii korrektsed signaalid saab





Reede

See reede jälle Work Package 1 support, kahetunnine (12:00-14:00). Tavaliselt jõuan kooli ~15-20 minutit enne loengut ja seekord ei olnud klassis mitte kedagi, mis on väga imelik, sest enne meie ITA-t on mingisugune teine loeng samas klassiruumis. Mõtlesin et okei, lähen istun siis klassi ja ootan. Kui kell oli juba 12:10, hakkasin mõtlema et midagi on äkki valesti ja hakkasin vaatama, ega meid kuskile mujale tõstetud ei ole. Samas seda ei saa olla ka, sest muidu ma mäletaks :D Aga mõned minutid veel edasi hakkasid esimesed inimesed tulema. Ei ole seda varem öelnud, aga meie grupis on 4 inimest (3 kutti, sh mina, ja üks neiu). Kahe teise kuti nimed on Aritz ja Carles, neiu nimi Julia. Tegime ka oma whatsappi grupi.

Oma WP1-ga me kahjuks väga kaugele jõudnud ei ole :D Aritz võttis endale ülesandeks teha vajalik MatLabi programm, meie Carlesega analüüsisime Madridi lennujaama maandumisraja 18L kohal asuvaid lennuliine ja kas need ristuvad mingi teisega. Need on vajalik selleks, et saaks otsustada, kas teatud tüüpi lennukil on võimalik sooritada CDA (Continuous Descending Approach – (võimalikult) ühtlane laskumine), ilma et oleks ohtu mingil teisel liinil lendava õhusõidukiga kokku põrgata. Peame arvestama erinevate lennuki masside ja kiirustega jne. Ülesande jaoks on antud 5 mudelit: B767-300ER, B777-300, B737, A320-212 ja A319-131. Selle jaoks ongi vaja MatLabi programmi, et ei peaks käsitsi tegema neid kümneid ja kümneid arvutusi. Vähemalt ma arvan :D

Järgmine nädal on siinsetel inimestel vabaks võetud (märtsi viimane ja aprilli esimene nädal) seega ei ole ka kooli, mis tähendab, et peame oma grupiga kooliväliselt kokku saama, kui tahame asjaga ikka lõpuni ka jõuda.

Informatics 1-s oli tunniteemaks files. Õppisime, kuidas lugeda teisest failist/dokumendist infot ja kuidas sellega töödata. Ja kuidas töödeldud infot teisse faili kirjutada. Näiteks on ühte .txt laiendiga faili kirjutatud teatud arv numbreid. Programm käivitab sama pika tsükli, kui on selles failis ridu. Selle tsükli abiga arvutab nende arvude keskmise ja summa ning kirjutab (seekord) tulemused ekraanile. Lihtne, ainult 18 rida (sh ka tühjad read et väljanägemine ilusam oleks). Ühes kodutöö ülesandes (mis on , 37 rida) loeb arvuti ühest failist igalt realt matemaatilise tehte sümboli (kas *, /, + või -) ja kaks numbrit ning teeb nende kahega tehte (<arv1> <sümbol> <arv2>, nt kui rida näeb välja nagu ’* 32 3’, annab tulemuseks 96). Selle sama tulemuse kirjutab aga uude faili, mida saab kasutaja samast kaustast avada ja vaadata tulemusi. Ja ühtlasi on ka juurde lisatud vea tuvastamised, ehk kui esimese faili nimed ei klapi või kui arvude asemel on tähed/tähtede asemel arvud, kirjutab programm (mitte teise faili, kuhu enne tulemusi pani!), vaid MatLabi aknasse veateate. Kodutöös oli ka teine ülesanne, mille sain mina tehtud 60 reaga. Seni pikim MatLabi programm mis ma teinud olen, aga see alles sissejuhatav kursus ka J Ma tean, et see 60 pole programmeerimises tegelikult midagi :D

Ma tean, et ma ei taha väga teid lugejaid oma kooliasjadega tüüdata, aga programmeermine mulle meeldib :D Mulle meeldib omal viisil mingeid ülesandeid lahendada, olgu need nii naljakad kui tahes.


Pühapäev

Laupäeval olin jälle laisalt. Magasin pikalt, käisin poes, küpsetasin, olin arvutis ja uuesti magama :D

Täna läksin Hillsongi teenistusele appi kella üheksaks. Seekord aitasin tõlkijate tiimi. Iga kord panevad nad saalis üles kahele viimasele toolireale kõrvaklapid, kuhu sisse tuleb otseülekande vormis ingliskeelne tõlge, mida räägib mikrofoni keegi inimene, kes kuulab kuskilt mujalt. Igas reas on 12-13 tooli = ~25 paari kõrvaklappe. Koguaeg küsiti, kas ma saan sellest ühendusest ikka aru. Alati andsin sama vastuse: „this is too easy for me“ :D Raadiomikrofon -> raadiomikrofoni vastuvõtja -> eraldi helipult -> 1 juhe -> jadaühendusena karbid (loe: jagajad) -> 1 karp = 4 kõrvaklapi paari.

Pärast hommikust teenistust läksin Matthewiga välja sööma. Saime jalutades ka mõnusalt juttu ajada. Peatusime mingisuguses türgipärases söögikohas. Oh my lord and saviour, see liha mis ma oma söögi seest sain.. 6,5€ eest mitte kõige suurem, aga väga maitsev kõhutäis.

Õhtuse teenistuse ajal olin tervitustiimis (tegelikult hommikul ka). Erinevalt hommikusest teenistusest istusin seekord viimasesse ritta, et kuulata ingliskeelset tõlget ja saada ka osa. Kui see kell 8 aeg lõppes, läksin Samueli juurde ja avaldasin soovi, et temalt midagi õppida. Kui ma saaksin Hillsongile live-heli teha, siis eelkõige oleks see asendamatu kogemus. Kes teab midagigi Hillsongi kogudusest, see mõistab paremini ;)

Pärast teenistust traditsioonilisse La Castanya burgerirestorani. See koht on saamas mu lemmikuks. Teenindajad sõbralikud nagu oma pereliikmed ja oh sweet Jesus need burgerid. Tagasiteel koju läksime ühe sakslasega samat teed. Meie juurde tikkus üks kohalik taskuvaras, kes tahtis mingeid klubipileteid pähe määrida. Tuli nii tugevalt peale, et ma lausa füüsiliselt pidin vastupanu osutama et püsti seista. See trügimine tema poolt oli lihtsalt tähelepanu kõrvalejuhtimiseks, et mulle kätt taskusse ajada rahakoti järele. Seda ma tundsin lausa füüsiliselt. Aga ei ole põhjust muretsemiseks, sain õigel ajal justkui refleksist ta käe eemale löödud, tegin natuke kurja häält (sest sellised ahvid, vabandust sõnakasutuse pärast, teistmoodi aru ei saagi) ja tõmbus tagasi. Katsusin mitu korda kõiki taskuid üle ja ei kaotanud midagi ära J Hea oli, et ta mu sakslasest sõbra poolt ei lähenenud, sest (nagu pärast selgus) tal ei ole taskuvarastega kokkupuudet olnud ja ei tea kuidas nendega käituma peaks. Seega oht, et tema oleks midagi kaotanud, on suurem kui mul. Üks asi on midagi niimoodi ära kaotada, et ise aru ei saa. Aga see tunne, kui saad aru, et kellegi käsi on sulle taskusse libisemas, on ka tegelikult äärmiselt õudust tekitav. Trust me, i’ve been there. Aga kordan jälle: muretsemiseks ei ole põhjust sest olen terve (vaimselt & füüsiliselt) ja kõik asjad on alles J


Peale selle intsidendi andsin sõbrale paar vihjet kuidas Barcelonas tervislikumalt tänaval kõndida :D Muideks, ta on siin samamoodi Erasmusega õppimas, aga meditsiini. Tahab saada doktoriks ja minna Ameerikasse oma naise ja 4-kuuse tütrega. Ja ta tuli Barcelonasse ainult sellepärast, et omandada Hispaania keelt ja sellega suurendada oma võimalust Ameerikas doktorina tööle saada, sest seal on ikka väga palju seda keelt kõnelevaid kodanikke. Homme, esmaspäeval 30.03, sõidab ta Saksamaale koju oma pere juurde 1 nädalaks, enne kui ta naine koos lapsega Ameerikasse puhkama sõidavad. Tutvustasin talle natuke Eesti riiki, milles me head oleme, mille üle me uhked saame olla jms. Muu seas poetasin ka selle juhtumi Tänakust ja Mõlderist Mehhiko WRC etapil. Kõndisime ühe metroopeatuseni, kus meie teed lahknesid. Tema on üks nendest inimestest, keda nähes tuleb rõõmus tuju peale J